Olen viimastel aastatel täheldanud, et ürituste korraldamine ei lähe enam nii loppelt kui varasemalt ja seda ennekõike just emotsionaalses vormis. Lisaks füüsilisele ja vaimsele tööle, pingutad asjade õnnestumise nimel väga palju ka emotsionaalselt ja tagasiside sealjuures on väga olulisel kohal. Kui tagasiside hoopis puudub, on see veelgi hullem, sest oled teadmatuses – ons kõik hästi või üdini halvasti. Viimasest vast selle aasta nö tähtsaimast üritusest taastumine emotsionaalselt võttis tegelikult terve nädala aega. Ja see, kui sa oled emotsionaalselt väga väsinud, mõjutab ka kogu füüsist – lihtsalt ei jaksa mitte midagi teha. Nii läkski viimane nädal sisuliselt tühja, aga mõtete mõlgutamise ja arutlemise aega on ka väga vaja.
Nädala lõpuks tuli aga viimaks eluvaim sisse. Ajakirja “Maale” sügisnumbri jaoks on mult tellimus leiutaja loo rubriiki ja ühe iseehitaja Kallega ma pühapäeval pikalt ka vestlemas käisin. Esialgu oli plaan artiklit tegema sõita kogu perega, aga laupäeval otsustasin, et lähen ikkagi ise ja tsikliga, sest aasta ja neljakuust piigat mitusada kilomeetrit Eesti teedel autos lõbustada ei tundunud tol hetkel ausalt öeldes kõige ahvatlevam variant.
Viimati vurasin oma motaga vist kevadel ringi, nii et vahelduseks päris hea. Pühapäeva lõunast asusin siis lõuna poole teele ja Põlvamaalt Postitee veerest leidsin üles Kalle – äge pensionieas mees, kes on loonud mitukümmend masinat ja aidanud tagasi elule üle paarisaja omavalmistatud traktori, ehitanud üle saja järelhaagise. Ta asus vabakutselisena sellist ehitustööd tegema vähem kui kümme aastat tagasi. Luges mulle sõnad peale, et oma kaasaga tuleb elus olla võimalikult palju koos, sest hiljem võid seda kahetseda. Nii toimetavad nemadki kuuri all koos – üks ehitab ja teine aitab värvida, tehnikat puhastada. Ja et oma suhet ja elu värskena hoida, käivad nad vähemalt korra kuus Tartus kas kinos, pubis või tantsu löömas. Ja seda isegi siis, kui rahakoti vahele on viimased 50 eurot jäänud, et mitte oma majapidamisse ära manduda. “Äkki homme tuleb keegi ja ostab midagi, saame jälle selle raha tagasi,” arvas Kalle, et oma ellu tuleb ikka investeerida. Kahjuks kipub kenasse idülli aga sekka ka naabrite kadedust ja kaebamisi, ülbeid ostjaid, kuid õnneks ka ehitajate omavahelisi sõbralikke infojagamisi ja klientide austust Kalle tehtud tööde vastu.
Intervjuu ja fotod tehtud, sõitsin minema ja peatusin, et vaadata kaarti ja mõelda 14. septembril Äksi motorantšost startiva moto-orienteerumise “Kesk-Eesti Tuur” asfaldi trassi peale. Kruusaklass on ka, lisainfot leiad Kurisoomoto kodukalt. Üheteistkümnes aasta järjest, kus tuleb teile, maailma kõige toredamad moto-orienteerujad, leida jälle vahvaid teid ja kohti, mida kaardile märkida. Tiirutasin siis seal Tartust lõuna pool mõningatel teedel ringi ja mööda minnes kasutasin võimalust teha kerge külaskäik ka Lange motokeskusse. Viimati, kui Tuljo seal võistles mõned aastad tagasi, oli võistlejate parkimisala veel terava kruusaga kaetud. Nüüd on kenasti kõik muruplatside all, välidušš ja kogu roheala kenasti niidetud ja hooldatud. Igati viisakas värk. Põnev on teinekord ka teiste radadele pilku visata.
Edasi panin suunaks Äksi, et seal veidi ringi kolistada ja koht ka ise koos ööbimiskohtadega moto-orienteerumise tarvis detailsemalt üle vaadata. Enne Äksit vilksatas vasakul Braueri hoovis tegevus, tekkis moto-orienteerumisega seoses mõte ja keerasin otsa ringi. Peremeest ennast küll ei tabanud, aga leidsin hoopis ühed toredad Põrgulised, kellega törts juttu puhuda ja kes olid sinna läinud mõningaid enduroelemente harjutama. Nimelt on Braueril oma maja kõrvale kena enduro harjutamisväljak rajatud. Edasi juba Äksi, kus Karl Pärtelpojaga juttu jagus nii võistluste korraldamise teemal kui rajaelu pihta. Uurisin nende kastmissüsteemi, mida Karl ka kenasti demonstreeris ja läksin aga edasi orienteerujatele maiuspalu otsima järvede vahele.
Oli vahelduseks päris tore niivõrd mõnusa sooja suveilmaga pea 400 kilomeetrit maha veereda ja väheke omi mõtteid mõlgutada. Ja neid kummalisi mõtteid seal sadulas ikka tekib:
Klišee – ma ei saa, sest mul pole aega. Ma ei jõua. Tegelikult on asi aga tahtmises. Ma ütlen, et mul ei ole aega selleks ja selleks. Aga tegelikult? Tegelikult on asi vist ikkagi fookuses. Jah, tegemisi on väga palju, kuid sisuliselt tead oma peas lahendusi, aga jätad tegutsemata. Oot, ma teen selle ja selle ära ja siis…ja siis on reaalsuses see, et ma pean veel midagi tegema ja veel ja ongi mu fookus sellele tähtsamale asjale, mis hingele ka lusti pakuks, kadunud. Enne töö, siis lõbu – nagu vanasti kombeks oli öelda. Ei, see ei pea nii olema. Võib lõbu ja töö ja kõik võib olla. Ma olen iseenda ohver.
Jõudsin ka otsusele, et kui siin elus juba ebamugavuste likvideerimiseks läks, siis las nii ollagi. Keeraks õige uue lehe. Mulle meeldib käia artikleid tegemas ja inimeste põnevaid lugusid kuulata, aga mul on miskipärast tekkinud tõrge nende asjade kirja panemisel, sest ma ei tee seda isiklikes huvides, vaid teenin kellegi teise eesmärke. Ja nii need lugude kirjutamised kipuvad mul muudkui venima, seega oleks aeg selleski vallas vanad niidiotsad kokku tõmmata ja alustada uue lõngakera kerimist.
Järgmine teelõik ja järgmised mõtted. Fun fact – Tuljol on juuksed lõikamata, sest ma panin ta fakti ette, et enne ma masinat kätte ei võta, kui juuksuriruumidel on uus uks ees. Ust ees pole, juuksed lõikamata. Miks? Sest elus peavad ju plaanid ja eesmärgid olema. Fak it! Kes kurat nüüd sellest võitnud on? Mitte keegi – pole ust ega normaalse soenguga meest 😀 mille kuradi pärast on vaja vankumatult plaanipäraselt toimetada? Ennast ajas ka sadulas naerma, kui loll üks inimene ikka olla võib ja selles pole kurat kedagi teist ka süüdistada. Või on sellised asjad ainult naiste probleemid?
Kui juhatuse koosolekut pidasime (osalesid kõik juhatuse liikmed ehk mina ja rajameister), otsustasime, et uuel hooajal endid nö ametlike võistlustega ei koorma ja võtame elu vähe lihtsamalt, püüaks keskenduda ka sellele, et saaksime ise kõige muu kõrvalt tagasi sadulatesse ja võistlema. Sõites kerisid mu peas mõtted sellest, et tänavu on rajal rahvast ülivähe trennis käinud. Kõigil on nii kiire, tööd palju – nagu meil endilgi. Üleüldine motosport ja kultuur on kuidagi alla käimas, hobikorras sõitmine nii kuis juhtub on päevakorras. Tundub, nagu sportlikud saavutused pole enam tähtsad. Tähtis pole saada paremaks, edasi areneda. Ja ma pean siinkohal silmas just harrastussportlasi (v.a Jüriöö 😀 ) Kunagi nägid raja ääres, kuidas käidi kaks korda nädalas harjutamas, et võistlustel paremat tulemust saada, nüüd tiksutakse parema meelega mugavustsoonis D-klassis. Kas on eesmärgid muutunud või tõepoolest, ei ole aega hobidega tegelemiseks nagu meil endilgi? Aga kuidas seda kõike muuta? Kuidas muuta endagi elu nii, et me saaksime tegeleda rohkem ka spordiga? Ma tunnen tohutult puudust füüsilisest pingutamisest ja enese ületamisest, hirmude seljatamisest. Ma tahan edasi areneda ja saada paremaks, olgu selleks siis tsiklisõit või mis iganes muu eluala. Meel nüristub kuidagi, kui jääd oma mugavustsooni pidama. Ehk siis, kuidas saada iseennast sporti tegema ja kaasata sellesse vibe´i teisigi? Kui on kellelgi häid mõtteid, andke tuld! 😀 Ma tahan oma mugavustsoonist välja 😀
Sellised kummalised mõtted veerevad neljasaja kilomeetriga peast läbi.
