Ja juba tuligi end Goa lennujaama suunas sättida, kauni ookeaniga hüvasti jätta ja Mumbaisse lennata. Mumbaisse jõudsime juba kell kaheksa hommikul, aga nagu ikka, hotellituppa pääseb enamasti alles kella kahest. Järjekordne magamata öö selja taga ei ole tegelikult üldse väga tore kuskil niimoodi üleväsinuna laokil olla. Õnneks saime oma kotid hotelli fuajeesse jätta ja püüdsime aega linnaga tutvudes parajaks teha. Mida muud Mumbais ikka peale hakata kui selle kolmerattalise rikšaga ringi äsada. 
Olime ühe laagrikaaslase käest kuulnud, et Juhu rand on hea koht tšillimiseks. Pakkisime kenasti rannariided kaasa ja nautisime sõitu Juhu suunas. Ligi kümnekilomeetrine “taksosõit” läks meil tsipa üle euro maksma. Ja rand, kuhu me jõudsime, oli kergelt öeldes kummaline. Mitte üht inimest vees ei olnud, küll aga oli rand paksult kohalikke täis. Sudu oli päris paks, keegi päikese käes ei lesinud, aga mida kuradit nad ses rannas tegid, jäigi arusaamatuks. Tšillisid vist niisama ja muudkui pildistasid üksteist. Rannas pleesitamine jäi ära. Lasime Annelyga sealt jalga, sest ühkti head toidukohta ka silma ei jäänud.
Vennas saatis mulle soovituse minna tema ühest lemmikraamatust pärit Leopold cafesse. Sinna oli meie asukohast tsirka kahekümne kilomeetri jagu maad. Aega meil oli ja otsustasime rännata, aga kahjuks ei soostunud ükski rikšajuht meid meie plaanidega aitama. Ühega õnnestus veidi maad jälle edasi liikuda ja nii palju saime aru, et neil on justkui omad piirkonnad, kus nad kliente võivad teenindada. Valisime Annely offline mapsist aga muudkui lähemaid sihtkohte, aga ikka ei neelanud keegi me konksu alla. Mõtlesime, et lähme kohvikusse kasvõi viie erineva rikšaga. Suurem osa rikšajuhte püüdis meid takso peale sokutada, aga me tõesti ei tahtnud, sest rikšaga seda sudu nuhutada oli ikka tükk maad ehedam. Lõpuks üks tüüp võttis meid peale, aga hakkas nii vales suunas sõitma, et kole. Miski hetk saime aru, et temagi püüab meid oma sõbra takso peale sokutada. Palusime rikšalt maha, olime veits pettunud ja üleväsinud ning võtsime järgmise masina, et lasta end tagasi hotelli viia, et pisikeses fuajees tuppa pääsu oodata.
Vähemalt nägime linna ja siinset eluolu. Mõne suurema ristmiku peal leidus ikka lapsi ka, kes sõiduki juurest sõiduki juurde käisid – küll kerjati niisama, küll püüti miskit nänni müüa. Meenus üks film, kaheksa Oscarit võitnud “Rentslimiljonär” (soovitan vaadata), kus puudutati teemat, kuidas Indias orvuks jäänud lapsi kerjama koolitatakse ja nad oma nö pidajale igapäevaselt raha peavad teenima. Üht karkudega tüdrukut vaadates tekkis küll kummaline tunne ja peas hakkas film kerima, sest filmis tekitasid need “isandad” tahtlikult lastele vigastusi, et nad kerjates usutavamad paistaksid.
Mumbai linnastus elab vikipedia andmetel üle 18 miljoni inimese ja see on maailmas suuruselt teine linn. Küll aga ei tunnetanud ma selles linnas seda tohutut rahvamassi. Näiteks mõnes Vietnami või Tai suurlinnas tundus rahvastikutihedust kuidagi rohkem olema, aga ega me Mumbais päris kesklinna ka ei sattunud. Üldiselt oli see selline linnale kohaselt parajalt räpane (ringi liikus ka väga palju koristajaid ning prügiautosid) ja üldiselt hall keskkond. Ei olnud just ülemäära kutsuv. Selleks korraks selles elus nähtud koht ja ei jäänud midagi kripeldama, et sinna kunagi tagasi tahaks 🙂
Ööpäev hiljem suundusime taas lennujaama, et võtta suund üle ookeani hoopis teise keskkonda, Araabia Ühendemiraatidesse Abu Dhabisse. Nagu juba selle reisi esimeses osas kirjeldasin, oli mul miskipärast illusioon, et see Abu Dhabi üks vägev koht on, kus enne kojuminekut mõned päevad veel päikest nautida, suurlinnas ringi jalutada ja selle hüvesid nautida.
Ja siis sain reaalsusega nagu puuga piki pead 😀 Abu Dhabi – kõle klaaslinn kõrbetuulte küüsis. Koht, kus on avarad ühesugused tänavad, palju rahvusvahelist kontingenti ja üksildust. Ma ei ole vist elus end nii üksi tundnud kui Abu Dhabi linnatänavatel. Kummaline koht, kus tekib selline sürr tunne, et kellele ja miks see kõik siin rajatud on. Tohutult palju kõrghooneid, mitmerealised tänavad, aga kõik tundub kuidagi illusoorne, sest kus kõik need inimesed siis on, kes nendes kontorites tööd peaks tegema?
Ma ei tea miks, aga kui Annelyga reisi kokku panime ja otsisime parimaid lahendusi lendudeks Goasse Indiasse, tekkis õhku mõte, et mis oleks kui väisaks siis juba Abu Dhabit kah. Kuna meil oli eelarvamus, et India ei pruugi olla just kõige mõnusam paik puhkuseks (selle müüdi saime Goas murtud, sobib puhkuseks väga hästi), siis veedame mõned päevad kuskil mujal ka ja mingil kummalisel põhjusel sai selleks kohaks Abu Dhabi. Kui juba sealkandis ringi lennata, siis miks mitte väisata vaimusilmas ette kujutatud Araabiamaade uhket linna, türkiissinine meri, põnevad turud ja söögikohad, kohalik elu ja melu, marmorist läikivad tänavad – kujutelm sellest linnast mu peas oli millegipärast kuidagi selline. Tundus kohana, mida võiks elus korra külastada.
Reaalsus? Maandusime hommikul kaheksa paiku väga viisakasse lennujaama. Kõik oli ultramoodne. Selle asemel, et ca 50-60 euro eest lasta end taksol linna sõidutada, ostsime automaadist kohaliku bussi kaardi kümne euro eest, millega saime pärast lennujaama tagasi ka sõita. Esiteks tervitas meid väljas tükk maad jahedam õhk, alla 20 kraadi ma arvan ja tuul. Kui Goas oli mõnus soe, +30, siis see talvine kõrbetuul ei olnud sugugi mõnus.
Olime bookingust välja valinud hotelli. Tingimustesse panime, et soovime tuba kahe eraldi voodiga ja jälle oli selle teemaga jama. Kuna neil ei olnud meie „erilistele“ tingimustele vastavat tuba anda, saime enda käsutusse kahetoalise kahe vannitoaga sviidi, kuhu siis ühte tuppa toodi eraldi voodi lisaks. Nii Goas kui Abu Dhabis oli öö kahese toa eest ca 70 eurot, aga no neid kahte ei andnud ausalt öeldes võrreldagi, seega jah, võib kohalike indialaste ütlust kinnitada, et Indias on hinnad tõesti röögatult lakke tõusnud.
Taaskord tuli tuppa pääsemist tundide kaupa oodata. Jalutasime Annelyga ringi ja otsisime hommikusöögikohta. Suur osa kohti oli enne lõunat sootuks kinni ja tuli tõdeda, et autentset Araabia söögikohta oli ikka maru keeruline kui mitte võimatu leida. Itaalia kohvik – palun. McDonalds, Pizza Hut, KFC ja muud tuntud kiirsöögikohad, tohutus koguses igasugu Aasia kiirtoidukohti. Me olime Araabias, aga araabiat ei näinud ega tundnudki. “Seks ja linn” filmis käisid tšikid küll Abu Dhabis ägedal vanaaegsel turul, aga miks mina seda üles ei leidnud? 
Kui nüüd aus olla, siis minu päevad Abu Dhabis möödusidki sihitult mööda neid tohutusuuri tänavaid hulkudes. Kõik oli üsna värske, aga sellist suursugusust, uhkust, marmorit, viimseni lihvitust ma ei näinud. Tänavatel vurasid hirmuhked autod valgete ürpidega mehed tähtsalt roolis. Suure osa söögistki ostsin kohalikust toidupoest, kus olid valikus näiteks õunad USAst, pirnid Hiinast, mandariinid päris lähedalt, Egiptusest. Kaubanduskeskused olid muidugi üüratu suured, aga kaubamärgid ikka samad nagu meilgi, mõni üksik nimi sekka, mida polnud näinud. Selleks, et HjaMi näha, pole nüüd küll mõtet Abu Dhabisse sõita. Ja selleks, et seda kohta nautida, peaks vist jõukam olema, et lasta end jeebiga liivadüünidesse hullama sõidutada ja mõne kiirkaatriga Pärsia lahel ringi tiirutada.
Rand oli tühi ja vesi väga karastav. Aga arvata on, et kogu see rand sinna täitsa tehislikult loodud oli. Lisaks mõnele üksikule liiva üles kergitava tuule käes pikutajale oli rannas ka mõni kohalik, kes siis agaralt vemmal püksis püsti pikutajat jälgis. Ühel õhtul toidupoest tulles haakis mullegi end üks viisijuppi vilistav pakistanlane sappa, kes pakkus, et ta võiks minuga hotelli kaasa tulla.
Abu Dhabi ei ole kindlasti koht minusugusele, kellele meeldib rohkem ehedat elu näha ja pigem luusin ringi Mumbais, kui vaatan illusiooni Abu Dhabis. Nii et reisi lõpp kujunes pigem juba kojusõidu ootuseks ja muidugi suutis Air Baltic selle kojusõidu väga ebamugavaks teha. Seoses alla lastud lennukiga, tuli neil vältida Iraani õhuruumi. Check ini meilile vastates kiilus aga kogu kupatus kinni, nii et check ini teha ei saanud. Meilidele vastamised venisid, facebookist anti labaseid juhtnööre, millest abi polnud ja et vältida nende poolset kohapealset 35 eurost lennule registreerimise tasu, pidin neile helistama 4.5 euri minut, ootama telefoni otsas oma teenindusaega, et lennule registreerida. Kuue tunnise lennu asemel istusime väikses lennukis kümme tundi vahepeatusega Ateenas, kus lennukilt välja ei pääsenud. Vetsud uputasid, vesi sai otsa, toit sai otsa! Riiga jõudsime kella kuueks õhtul, nii et kella poole neljasest jätkulennust Tallinna olime maha jäänud. Pakuti, et oota pea südaööni ja siis läheb järgmine lend. Tänan ei, marssisin lennujaamast välja, sõitsin liinibussiga bussijaama, ostsin kella seitsmesele bussile Pärnusse kümneka eest pileti ja Pärnus juba oli perekond roosikimbuga vastas.
Oli üks väga teistmoodi reis ja kindlasti tahaksin tulevikus minna jälle kuskile niimoodi, et reisil oleks ka mingi lisaeesmärk kas laagri või koolituse või mingi muu põneva asja näol. Miks mitte tulevikus isegi midagi ägedat oma lemmikmaal Kreekas korraldada – vaimusilmas oleks kombo neli-viis päeva, renditsiklid ja kamp naisi päris äge. Aga hea meel on investeerida kogemustesse ja mälestustesse, mitte asjadesse 😉 Next stop please!
