Kas hakkame krossirajale sättima?

Reede  hommikul õue minnes lõõritasid lõokesed taeva all. Hakkab elu selles igikestvas mudas ja vihmasajus vähe kevadisemaks kiskuma. Vähemalt kevade lõhna on juba küll aeg ajalt tunda, kahe takti aroomid on ainult veel puudu. Minu meelest on seda vihma ja sodi sealt taevast lakkamatult alla tulnud umbes septembri keskpaigast peale, sest sellest ajast alates on krossirada olnud üks tume ujuv sopaollus ja suurt asja pole meil sinna olnud, sest mis sa selle plägaga seal ikka korda saad saata.

Vaatasin Facebooki postitustest, et möödunud kevadel avasime raja 5. aprillil, küll kolmveerand sellest, sest üks osa oli veel külmunud ja lumine. Ja juba 20. aprillil olime sunnitud alustama kastmistöödega. Kuidas sel kevadel kujuneb, eks näis. Hetkel lompe jagub ja viimane lumigi on veel sulamata. Päevad aga pikenevad ja ehk saame varsti rajale toimetama minna. Meist tublimad on aga olnud klubiliikmed Jüriööd, kes pole oma Stihli varustust hellitanud ja on hoolega rajaäärset võsast puhastanud. Et ikka fotograafid ka mahuksid raja pervele te kauneid šedöövreid kenasti pildile püüdma.

Kui eelmine talv sai linttraktorile kapitaalremont tehtud, siis sel talvel võttis rajameister koos oma isaga Belarusi ette. Belarusil oli tarvis käigukastis võllid ja laagrid ära vahetada. Selle töö tarvis oli vaja traktor pooleks võtta ja kui juba selliseks jupitamiseks läks, on hea võimalus ka nö keretöödega tegeleda ja kabiini värskendada. Belarus saab nüüd alla vähe suuremad ja võimsamad rattad ka. Nende töödega läheb veel natukene aega enne kui traktoriga jälle rajale saab sõita.

Ka Aravete Motosalongis on rajameistril käed tööd täis olnud. Nüüd on lõpuks kätte jõudnud aeg, et aasta tagasi alustatud tööd lõpuni viia ja võistluskorv stardivalmis seada. Vanast BSU raamist pole põhimõtteliselt enam lõhnagi alles ja Tuljo kujundas ja keevitas selle kõik ümber endale meelepärasemaks. Hetkel on raam juba värvitud ja tööjärjekorras on nüüd kõikide vajalike vidinate külge ladumine. Zabel saab peale ka värskema mootori, mille juppidel laupäeval Bikemanis järgi käisin. Korvi tuleb sel aastal uus inimene, meie klubiliige, aga ma ei tea, kas ma võin sellest juba kõva häälega rääkida. Võib ju Alari? 😀

Võistluskalender meie rajal on tänavu hõredam kui varasemalt, aga seda plaanisime juba möödunud aastal, et sel hooajal võtame vähe ladnamalt ja keskendume muudele asjadele. Eks oma osa on muidugi ka EMFi vangerdustel – puhkaks väheke nendest sekeldustest mõneks ajaks. EMFil on nüüd uus nõukogu, kes ilmselt jätkab oma plaanidega vist sealt, kus kümme aastat tagasi pooleli jäädi. Ehk siis selle asemel, et muutuda motosportlase sõbralikumaks asutuseks, on võetud kasutusele muud meetmed. Päris täpset ametlikku infot mul ei ole, sest tänavused võistlustingimused on endiselt neil kriitilise pilguga läbitöötamisel. Jätkatakse samal teemal, millega eelmisel aastal algust tehti ehk siis kui meie näiteks rendime oma rada EHKKi võistlusele või korraldame oma “illegaalseid” Põrgulisi, siis ühtki EMFi võistlust meie rajale ei anta. Ja isegi kui mõni muu klubi tahaks meie juures mõnd EMFi võistlust organiseerida, siis ka seda ei lubata. Kummaline on aga see, kuidas võib üks MTÜ piirata teise MTÜ majandustegevust? Kuidas võib EMF dikteerida ja ette anda, kellele me rada rentida tohime ja kellele mitte? Jüri võib siin sünnipäeva pidada, aga Mari mitte. Kui oleksime kandideerinud TOP200 korraldamisele, poleks me tohtinud rada rentida EHKKile, aga krossirada on üks kuradi suur rajatis, mille hooldamine ja korrashoid nõuab väga suuri kulutusi ja MTÜna pead tublisti pingutama, et selle kõigega üldse toime tulla. Ja siis tuleb keegi, kes piirab sinu toimetulekuvõimalusi. Reaalsuses EMF piirab teisel MTÜl oma põhikirjaliste eesmärkide täide viimist ja arengut. Ja kui me nüüd alla annaksime, oma Põrgulistega näiteks EMFi alla liiguksime, maksaksime neile võistluste registreerimise tasu, lisaksime +10 eurot osavõtutasule litsentsitasu otsa, mis läheb otseselt EMFile, oleks nemad ilmselt rahul tuginedes aasta tagusele vestlusele. Võistlustele ega võistlejale ei anna see lisakümneka maksmine aga mitte midagi juurde, kindlustuse küll jah, aga kui väärt see EMFi poolne kindlustus on? Igaüks, kes endast hoolib, teeb ise omale korraliku elukindlustuse nagunii. Kas näiteks Pärnus kolmapäevakrossidel ka kümneeurost klubilitsentsi tuleb maksta?

Ja kui juba jutt Põrguliste poole liikus. Sirvisime siin erinevaid kalendreid ja otsisime vabu nädalavahetusi, kuhu Põrgulised paigutada. Kuna aprilli alguseks esimest etappi lubada ei julge, sest ei tea, mida see ilmataat meil siin teeb ja kuidas metsas rada taheneb, siis ilmselt jääb esimene sõit alles 31. maiks, sest enne seda on kalender juba tuugalt kestvusi, endurosid ja krosse täis. Uudisena vahetame ajavõtuteenust, mis loodetavasti elimineerib selle, et mõne tulemus kusagil süsteemi kõrvaliselt jookseb ja saame tulemused äkki kohe pärast sõitu ka kätte. Kleepsudega süsteem on kahtlemata soodsam, aga aeganõudvam ja keerulisem variant, seega loodame, et investeering kallimasse transponderitega ajavõttu tõstab võistluste kvaliteeti. Ilmselt tuleb mõningasi muudatusi ka juhendisse, aga liigume edasi samm haaval. II etapp tuleb 5. juulil, III etapp 2. augustil ja viimane sõit 30. augustil.

Kuna eelmised kaks suve olid väga võistlusterohked, siis tänavu võtame teadlikult tempot maha. Vähem võistlusi, et saaks ka ise võistlemas käia ja rahulikult krossirada edasi arendada ja ehk hoopis muid põnevaid lisategevusi / võistlusi välja mõelda. Kindlasti tahame sel kevadel ehitada rajale nö lasteaediku, kuhu saaks mudilased turvaliselt mängima suunata, nii et nad ei pääse aiast ise välja ega saa rajale joosta. Nii et kui kellelgi on üle võrkaeda :D, mingeid liuväljasid, kiikesid, turnimiseasju, batuuti, mängumaja vms põnevat lastele, siis andke teada! Meie endigi aasta ja kümnekuune pisipiiga tegi laupäeval oma elu esimese iseseisva sõidu motoriseeritud masinal 😀

Üks projekt seoses rajaga on meil veel soolas, mis annaks meile võimalusi edasi areneda, aga sellest on veel vara rääkida ja paljuski sõltub see ka Keskkonnaametist. Igal juhul võtame pingevabamalt ja nii kuis jaksu on, püüame ikka rajal edasi areneda ja kogu kupatust paremaks teha. Kel on soovi ja tahtmist, võib nõu ja jõuga või muude vahenditega appi tulla. Igasugune ehitusmaterjal, tuletõrjevoolikud, küte ja mis iganes muu, mida krossiraja pidamisel tarvis on, on igatahes teretulnud! Seniks olge mõnusad, seadke oma rattad sõidukorda (mugavam variant – too Motosalongi) ja kui rada on kuivanud, siis näeme juba raja ääres!