Ole oma laeva kapten

Teate mis? Mul on üks unistus! See unistus on mind reaalselt painanud oma kümne aasta jagu! Aga see unistus on nii suur, et hirmuäratav on sellele mõelda ja ma olen selle ellu viimist kohutavalt kaua edasi lükanud. Küll ma olen veeretanud seda palli, aga kohe kuidagi pole edasiviivate tegudeni jõudnud.

Nüüd ma läksin oma unistuse nimel kooli. Kooli, mida väidetavalt pole ükski eestlane veel lõpetanud ja mul pole õrna aimugi, kuidas ma selle õppemaksud ära maksan. Aga kui ma tutvusin Marie Forleo Bschooli sisuga, teadis mu kõhutunne, et see on see, mis mind tegudele aitab.

Nii mõnigi ilmselt teab, mis mu unistus on, sest ma olen sellest nii palju leierdanud, aga miks ma seda siis teostanud pole? Teate küll seda inimloomust – selle asemel, et end käsile võtta ja võtta vastutus oma elu valikute eest, on ju lihtsam elu edasi lükata ja selles kõiges hoopis muid aspekte süüdistada. Küll on krossirajaga liialt tegelemist, et enda isiklikele eesmärkidele pühenduda, küll on see ja küll on too. Muudkui lükkaks edasi. Aga tegelikult oled lihtsalt nõrk, arg ja sihikindlusest jääb puudu. Mul ei ole õrna aimu ka, kuidas ma oma unistuse ellu viimisega reaalselt toime tulen, sest juunis saab me pere taaskord täiendust, aga kurat võtaks, mul on nii kõriauguni juba ainult unistamisest! Otsustasin elu ohjad enda kätte võtta ja tegudele asuda.

Olen pärast esimese lapse sündi päris palju muutunud. Kui varasemalt ajasin tihti taga perfektsionismi, siis teate, nüüd on mul hea meel kui on mingisugunegi progress ja lapse kõrvalt üldse midagi tehtud saab! Mõnes asjas on perfektsionismi ka vaja, aga olen aru saanud, et see ei ole elus edasiviiv jõud. Ja teate mis – oh üllatust, eksole naised (ma miskipärast ei ole seda probleemi meeste puhul täheldanud) – eeldamistega ei jõua ka elus kuigi kaugele. Kui sa midagi tahad, tuleb suu lahti teha ja seda öelda. Olen minagi varasemalt olnud pigem tagasihoidlik ja lootnud näiteks, et kaasa minu heaks midagi teeks, mida ma eeldasin oma peas, et ta võiks teha. Tegelikult tekitab see vaid mõttetuid pingeid, sest sina oled oma peas loonud illusiooni, kuidas asjad võiksid juhtuda, aga kuidas peaks teine inimene neid asju teadma? Kõik on palju lihtsam, kui avad oma suu, et öelda: “Kallis, ma olen väga väsinud nendest magamata öödest, täna öösel tegeled lapsega sina” või “Mul on väga palju tegemata töid, mis oleks kui oleme lapsega ülepäeva nö vahetustega, et ma ka töödega taas järje peale jõuaks”. Meil on viimase kolma aasta majandusaasta aruanded tegemata ja tšekke sa juba lapsega koos ei sorteeri eksole. Millegipärast õpetati vanasti, et tagasihoidlikkus on voorus, aga ma nii tahan vastu vaielda, sest see tagasihoidlikkus on vähemalt minule mu elus teinud ohtralt karuteeneid. Kui ikka midagi tahad, tuleb end väljendada – keegi ei pea sind telepaatilisel teel mõistatama ja sa ei saagi seda eeldada. Aga ma pean seda oma soovide väljendamist veel tublisti harjutama 🙂

Ja kui midagi tahta, siis peab selle nimel ikka ise ka pingutama. Kindlasti on koolkondi, kes leiavad, et kui “mõtted vabaks lasta” ja “ommm” teha, küll siis universum või mis iganes vajaliku su teele saadab. Seda jura ma küll ei usu! Viimasel ajal olen nii läbi koolituste kui isiklikus ja tööelus tihti selle millegi nimel pingutamisega kokku puutunud. Olgu selleks tulemused motokrossirajal, uue oskuse õppimine, elujärje parandamine – Sina oled ikka see, kes peab tulemuse pärast pingutama ja tööd tegema. Lihtne on süüdistada õpetajat või leida kõikvõimalikke vabandusi, miks sa midagi ei saa teha, selle asemel et hoopis peeglis endaga tõtt vaadata ja tõdeda, et probleem ei ole teiste tegudes. Enamasti võib tegelikult tõmmata võrdusmärgi “ma ei saa, sest…+ vabandus” = “ma ei taha, sest…”.

Miks inimesed ei treeni või ei pinguta millegi nimel? “Ma ei oska…” / “Mul ei tule see välja…” jne Minu silmis on nad nõrgad. Ma ise olen ka nõrk. Kui sa pole milleski hea, siis saa heaks! Tee tööd selle nimel, mida sa tahad. Ja kui teed vigu, siis praktiseeri edasi, ära võta südamesse, vigu tehaksegi! Seda praktiseerib mu pisitütar igapäevaselt ja teate kui äge on vaadata ühe pisikese inimese arengut, sest tema ei pelga vigu teha ja ma peaksin temast eeskuju võtma. Iga proff on olnud amatöör. Me kõik tunneme vahetevahel nõrkust, aga see on okei, sest oleme vähemalt teel paremuse poole. Igapäevaselt võib treenida ka iseenda kritiseerimist või vaidlemist ja lõpuks selles väga heaks saada eksole 😀

Head sõbrad, elu ei pea olema raske, see on sinu valik! Küll aga on teatud asjade puhul tarvis pingutada, aga samas naudi seda protsessi ja progressi. Ära ole nö ohver ja ära süüdista teisi – sa ei pea kindlasti elus kannatama, vaid võid valida elu, mis sulle meeldib. Kui sulle midagi ei meeldi, viska see oma elust välja ja tee parem valik! Võta sihiks asendada kõik ebameeldiv meeldivaga 🙂 Keerulise olukorra lahendus võib mõnikord olla väga lihtne – ära dramatiseeri asju enda jaoks üle ega mõtle asju keeruliseks.

Sai siia kirja üks väike kihutuskõne iseendale ja ehk annab tõuke tegudele ka kellelegi teisele 🙂 Mida sina eile tegid, et su elu su unistuse või lihtsalt paremuse poole liiguks? Vaid sina ise vastutad oma reaalsuse eest, sina oled see, kes ütleb ei või jah. Tee täna nii, et homne oleks parem. Positiivset ja edukat päeva teile toredad inimesed!