Nädalaks siin Kreetal seda “talve” jaguski, kus puhus vingem tuul, päevane temperatuur oli 8-9 kraadi ümber, sadas nende mõistes vist päris palju, päikest polnud ja meri vahutas. Nüüd näitab ilmateade iga päevaga üha soojemat ja päikselisemat ilma. Tänagi oli vist juba 12-13 kraadi. Mida rohkem on selget taevast, seda rohkem tuleb sealt taevast ka internetti ja püüan siin seda blogiposti üles laadida. Mis nagu näha, taaskord ei õnnestunud, sest postituse laen siia aprillis juba kodumaa pinnalt 🙂
Kirjutatud 12. veebruar 2023
Pajatan, mis me täna korda saatsime, sest üks tänane kogemus on küll väärt jagamist.
Paar nädalat tagasi leidsime meie küla lähedalt krossiraja ja kohaliku motokogukonna. Kord kõrvalasuvasse linna suuremasse toidupoodi sõites nägime tee ääres krossirada ja inimesi trennis. Mis te arvate, kas läksime elu uurima? Loomulikult! Pärast mõningast jutuajamist pakkus lahke treener kohe, et kui teil on oma varustus kaasas, näe, mul bussis kaks 250st, võtke, sõitke!
Tutvusin ka ühe naisterahva Giannaga, kel poeg sõidab, aga tema täidab rajal sarnast rolli nagu mina Aravete rajal. Ehk siis tegeleb rahaasjadega, tööde ja teenuste tellimiste, trennide orgunni ja üleüldse igasugu organiseerimisega. Äge oli kohata kedagi, kes samal alal. Nemad alustasid raja ehitamist aasta tagasi. Kogukond on tugev. Pered, kel motokrossihuvi, panid ise oma rahad kokku, otsisid toetajaid ja lihtsalt käärisid käised üles ja tegid raja loomisega algust. Kui maa leitud, oli plats vaja esmalt tasasemaks saada ja suurim probleem ongi materjali vedu ja saamine rajale, et hüppeid ja valle suuremaks ehitada. Esmalt oligi neil ainult sileda maaga plats, kuhu lastele koonused maha panid, mille ümber tiirutada. Ja nii hakkas rada kerkima hüpe hüppe haaval. Nüüd annab see juba täitsa krossiraja mõõtmed välja. Ka kastmiseks tuuakse praegu suure pütiga vett, aga linnaviletsusega käivad asjaajamised, et sinna lokaalne vesi saada. Kel huvi uurida, mis rajal toimub, siis nende Facebooki leht on siin MX Park Αγίου Νικολάου
Trennid on kaks korda nädalas. Rajatasu on klubi liikmetele esialgu 10 eurot, kohalikel võistlustel osalustasu 70 eurot. Juba meie silme allgi arendati rada selle kahe nädala jooksul ikka tublisti edasi – rada saadi laiemaks ja ehitati kaks uut hüpet juurde just nimelt tänaste võistluste pärast. Soovin neile edu ja loodan, et ehk ühel päeval tulevad nad meile külla Eesti sõitma. Kusjuures treener Manolis näitas telefonist pilti, kus ta möödunud suvel Tanel Leokiga mandri Kreekas koos aega veetis. Igal juhul, kui tahta järgmine talv siin talvituda, tasuks tsiklid kaasa võtta ja siin kohe pikemalt seda Kreeta “talve” nautida.
Rada on külast ca viie ja poole kilomeetri kaugusel. Kuna bussil polnud tol hetkel veel särtsu ja uus genekas polnud veel jõudnud, pidime leidma muu lahenduse liiklemiseks ja tahtsime kindlasti näha tänaseid Kreeta kohalikke meistrivõistlusi.
Hommikul jalutasime küla vahele, et äkki õnnestub kusagilt takso leida. Seljakotiga küla peale minnes peatas meid üks tuttav tädike ühest toidukohast, et kuhu minek. Rääkisime ära ja ta pakkus kohe välja, et las toidukoha peremees viskab meid krossile ära. Tänasime ja ütlesime, et võtame poest midagi lastele hamba alla kaasa ja kui selle maa peale teist võimalust ei leia, siis tuleme Dimitrise juurde. Uskumatu lihtsalt! Inimene, keda oleme kaks korda trehvanud, tahab sulle kohe abikäe ulatada.
Väikese kohviku peremehel lasime endile takso kutsuda. Seda oodates sattusime jutule ühe seal istunud meesterahvaga, kes rääkis lapsi vaadates, et tema tütar on kuue aastane, aga kahjuks ei ela nad tema emaga enam koos ja last nii tihti ei näe. Lisaks jäi ta isa pimedaks, kes elab mandril. Et isa aidata, kaotas mees oma äri, sest sõitis tihti tema juurde ega saanud enam Kreetal ettevõtjana tegutsena. Kuna ta oli kodunt koeraga jalutama tulnud, ei olnud ta oma autoga, millest oli mehel väga kahju, sest ta oleks väga soovinud me pere motokrossile sõidutada. Ehe näide kreetalaste külalislahkusest ja siirast soovist anda vastu tahtmata. Ja seda siirast soojust oleme siin palju kogenud.
Läksime taksoga, aga tagasi otsustasime lastega huvi pärast jalutada. Esiteks, et rohkem eluolu näha ja teiseks lapsi väsitada ja näha, kuidas nad jaksavad. Oi kui vaprad nad olid! Päevaseks kilometraažiks tuli umbes 11 kilomeetrit. Kiirustada nendega muidugi ei tasu ja pausideks tuleb ka aega võtta.
Krossirajalt küla poole tatsudes motiveerisime lapsi sellega, et mäest alla mere äärde jõudes saame mänguväljaku juurde. Tee tuli esmalt mööda suuremat maantee perve, seejärel keerasime maha väiksele kruusateele läbi oliivipuusalude. Veidi enne sihtkohta tuli meile vastu üks vanem proua koerakesega toetudes pilliroost kepile. Ta peatus, vaatas meid ja lapsi. Loendas neid, lõi käsi kokku, hõikas bravo ja kamandas käega viibates meid endaga kaasa rääkides midagi mandariinidest.
Põnev kah. Järgnesime tädile, kelle juhatamisel matkasime läbi salude tema maalapile. Ta võttis oma koti ja kamandas Tuljot seda täitma nii apelsinide kui mandariinidega. Ta juhatas noppima vilju pigem puuvõra seestpoolt. Saime teada, et temagi nimi on Maria ja kahjuks tema enda poeg läks üles taevasse. Päris täpselt ei mõistnud, aga aimasime läbi kehakeele.
Tädi Maria haaras mingil kummalisel põhjusel meie seljakoti endale selga, kamandas Tuljot tema ülisuurt puuvilju täis teksakotti tassima ja suundusime taas mänguväljaku poole. Üritasime suhelda, aga väga ei õnnestunud see vestlus 😀 Ta näitas enda peale sõnades Ellada ja osutas siis mulle – vastasin Estonia. Saime veel räägitud, kus viibime ja peremehe nimi oli talle tuttav. Ta jättis hüvasti ja selgitas, et andke kott pärast peremehe kätte, ta teab teda. Ja seda, kuidas need ülimahlased apelsinid ja mandariinid maitsevad, ei hakka ma siinkohal üldse kirjeldamagi. Tulge ise kogema 😊
Oeh, kreeklastelt on nii palju ellusuhtumise osas õppida. Eestis tunned mõnikord, et kui annad endast välja, siis tihti kiputakse seda omakasupüüdlikult ära kasutama. Krossirajal ja ka tööasjus kipub nii minema. Meil on ju isegi ütlus, et ükski heategu ei jää karistamata 😊 On õnn, et saame siin seda tohutut lahkust kogeda ja lubame, et võtame kuhjaga seda lahkust siit kaasa ka ja püüame Eestiski rohkem juurutada. Vaatame, mis saab 😊 Ikka ise esimesena ja küll siis maailm vastu peegeldab.
