Mitu päeva käisime Kreetal korteri peremehele rääkimas, et me jääme natukeseks veel ja tahaks selle eest raha ära maksta. Manoulisil olid aga käed-jalad tegemist täis ja kuidagi ei jõudnud me selle reaalse raha üle andmiseni.
Ükski asi pole niisama. Kui kätte jõudis õhtu, mil ees ootas meie viimane ette makstud öö, tabas meid Tuljoga kummaline tunne. Loomulikult poleks edasi jäädes mingit probleemi olnud järgmisel päeval oma lisaööde eest tasuda, aga õnn, et peremees jäi tabamatuks ja me varem tasuda ei saanud. Meil tekkis vastupandamatu soov saarelt lahkuda. Olime siin olnud juba natuke rohkem kui poolteist kuud ja meil tekkis veider ahistatuse tunne. Seda on keeruline seletada, aga tekkis tunne, et hirmsasti oleks vaja mandrile saada. Selline kummaline tundmus, et sa oleks justkui piiratud vabadusega, sest meri on ümberringi ja iga kell kui tahtmine tuleb, siit päris niisama lihtsalt minema ei saa. Väga veider oli see.
Kuulasime oma sisemist häält ja asusime tegutsema. See tunne tuli kuidagi nii äkki ja hakkasime nüüd kiirelt vastu ööd veel pakkima ja viskasime kärmelt pesudki pessu, et saaks järgmisel päeval liikuma hakata. Kummaline, see kahe magamistoaga korter oli meile juba natuke omaks saanud, aga järgmine kord teame, et lastega tasub kindlasti otsida kohta, kus oleks ka hoov, et ei peaks otse tänavale astuma. Ehkki liiklus oli siin hõre ja autojuhid väga ettemõtlevad ja ettevaatlikud, aga siiski.
Miks peremees aga nii hõivatud oli? Sest nagu Eestiski on siingi mitmel alal tohutu tööjõu puudus. Ta oli oodanud kahe lubadusi jaganud töömehe järgi, kuid kohale kedagi ei ilmunud. Nii tuli tal endal taaskord käised üles käärida, hakata segu tegema ja palmipuude jaoks uusi kasvukohti ehitama, et neid ümber istutada. Kellele meeldib motosport, kellele taimed. Maja peremees kollektsioneeris taimi. Tal olid kaks Hollandist tellitud 1000 eurost palmipuud, mis hoolt vajasid.
Tööjõu puudusest rääkis ta veelgi, sest töökäsi on alati vajaka. Nii oli ta ka siin kaheksa korteriga majas ehitanud ise kõik vannitoad, teinud suure osa plaatimistöödest ja paigaldanud elektri, sest muud ei jäänud üle kui tahad edasi edeneda. Tal on teine sarnase suurusega maja veel. Ja lisaks veel oma majapidamine.
Oi-oi kui tuttav tunne! Meil Eestis on samuti nii palju kohti, kus toimetada ja vähe adekvaatseid töökäsi, keda appi palgata. Meil on oma kodu metsa veerel, kus peaksime hakkama lõpuks uut maja ehitama. Meil on Aravetel niiöelda töine staap, kus 1100 ruutmeetrit pinda, mis ootab ehitamist. Plaanisime sinnagi omale korteri teha, et ei peaks maamaja vahet iga öö sõitma, aga eks näis. Siis on meil korter, kus kapitaalremont pooleli, aga sellele me ilmselt enam isegi ei keskendu, vaid üritaks selle pooleli olevana maha müüa. Ja neljandaks krossirada, kus pidevalt vaja nii rajahoolduse, infra kui haljastusega tegeleda. Sa püha püss, kui seda mustvalgelt kirja panna, on seda ikka piisavalt palju + 3 väikest last ja töised asjaajamised hetkel rohkem Motosalongiga seonduvalt. Aga Kreetal ajaviiteks tööd leida ei oleks mingi küsimus, sest saarel oodatakse väga appi. Ja eriti oliivide korjamise perioodil – päevatasu oli seal vist ca 50 euro kanti, aga töö on füüsiline ja hea trenni eest.
Äkki oli vist 26. veebruar kui lahkusime armsaks saanud Istro külast ja võtsime suuna Malia linna. Sel päeval oli kõikjal Kreekas karneval ja millegi tähistamine, millest me tänini pole veel aru saanud. Igal juhul väga suured pidustused, nagu Brasiilia Karneval – rahvas on tänavate ääres ja kesktänavat mööda liigub erinevate kostümeeritud esinejatega paraad. Olime varem rannas tutvunud ühe inglise perega, kes aastaks Kreetale olid tulnud ja nad kutsusid meid üheskoos karnevali tähistama. Meil on peaaegu üheealised lapsed, seega oli lustimist neil küllaga ja tore kogemus mängida kellegagi, kes ei räägigi meie keeles. Igal juhul karneval oli külastamist ja imetlemist väärt, tuju üleval ja kogemus missugune! Soovitame soojalt end selleks ajaks Kreekasse sättida 😊
Et aga saarelt lahkuda, oli vaja taaskord praamisõit ette võtta. Üritasime leida lühemat marsruuti kui tulles ja leidsime, et saare läänenurgast väljub praam Peloponnose poolsaarele, sõiduajaks vaid 7 tundi varasema poole ööpäeva asemel. Sõitsime õhtul pea sadama juurde välja ja sättisime endid rannas bussi tudule. Miski hetk tõmbasin omale maavärinate äpi ja saime teada, et maavärinad on üle terve Kreeka täiesti igapäevane nähtus ja mõnel päeval registreeritakse vabalt 20-30 värinat, aga need on enamasti väikesed, max kuni 3-4 palli. Öösel magades aga ärkasin kummalise tunde peale, et buss kõikus. Kuna kogemus puudub, siis ei osanud sellest kõikumisest midagi arvata. Küll aga hiljem Lefkada saarel kogesime sama tunnet natukese tugevamalt. Ikka raputab jaa siinkandis pidevalt, aga vähekese, nii et jääd kahtlema, et mis asi see nüüd oli.
Saime siis hommikul kenasti praamile ja sõit algas. Vahepeatus oli ka ühel saarel ja lühikesest sõidust võisime vaid und näha, sest praamiga rammiti teed kaini üle kahe tunni. Kolm nädalat olid puhunud ühest suunast tuuled, mis oli liiva kai lähedusse hunnikusse ajanud ja praam lihtsalt rammis omale teed sisse.
Pimeduse hakul jõudsime lõpuks mandrile juba tuttavasse Githio linna, kus kunagi sõpradega seljakottidega rännanud olime. Äge oli niimoodi tuttavasse paika tagasi sattuda ja meenutada. Teadsime juba teed ilusasse randa ja sinna ka öömajale suundusime. Hommikul oli buss paksult liiva täis ja taevas kummalist värvi. Taevast tegelikult ei näinudki. Saharast oli liivatorm siia jõudnud.
