Olen olnud oma parimale sõbrale halb kaaslane. Mul pole olnud mahti talle hommikul silma vaadata ja teda rõõmsalt tervitada. Ma ei ole teda tänanud selle eest, et ta iga hommik end voodist üles ajab ja päevatoimetuste kallale asub.
Olen viimastel aastatel oma parimat sõpra suisa piinanud – päevast päeva suht same shit. Me pole ammu koos elu tähistanud. Ma pole koos oma parima sõbraga võtnud enam ette pikemaid rännakuid ega saanud rahus elu üle arutleda. Me pole ammu saanud oma sõprust proovile panna mõnes ägedas seikluses, mis totaalselt mugavustsoonist väljas. Mäletad, kui seiklesime Ateenasse ja sealt tsikli rentisime, et siis 700 kilomeetrit üheskoos põhja poole kihutada. Sain loota vaid oma parimale sõbrale! Iseendale!
Ainult mina ise olen see, kellega pean aega veetma senikaua kuniks elu on. Seega pean esmalt olema iseendaga parim sõber! Kui endaga taas sõbraks saan, oskan kindlasti olla parem kaaslane ka kõigile teistele sõpradele. Olen end ja oma vajadusi unarusse jätnud, aga oleme teel paremuse poole. Olen ehk olnud iseenda vastu liialt karm – nõudnud liialt palju ja ei mingit meelelahutus lubanud.
Nii et hoidkem oma sõpru, aga veelgi enam, hoidke ka iseendid! Lähedased, hoidkem ka enda isiklik tass täis, siis jagub sealt ka häädele sõpradele 😉 Hääd sõbrapäeva kallid!
