See, et meil oleks krossirajale tarvis mõnd kallurautot, on meil jutuks olnud juba mitu aastat, aga vahendeid pole selleks jagunud. Krossirajalt kaob pidevalt tonnide viisi materjali õhku – küll lendab see üle vallide, tiikidesse ja kuhu iganes. Vaadake kasvõi seda liivahunnikut, mis teil kodus tsiklit pestes motika alla maha jääb ja korrutage see mitmesajaga. Ehk siis pidevalt on vaja materjali tagasi rajale vedada.
Küll on Tuljo seda teinud ühe väga vana täieliku nikastuse kallutava traktori järelkäruga, küll on käinud äiapapa abiks ja ühelt krossisõitjalt laenatud suure kopaga K700-ga liiva rajale vedanud. Küll oleme kasutanud võimalust, kui valla poolt mingit materjali karjääri veetakse, et siis masinad meile rajale ka liiva tassiks. Aga ikka ja alati on puudu. Kevadistest treeningutest saime lubada investeerida randaali ostmisse, millest samuti väga pikalt puudust olime tundnud, et koheselt, nii kui pinnas on niiskem, rada vahepeal randaalida, et see suve lõpuks jälle kivikõvaks ei muutuks. Lisaks võtsime eesmärgiks koguda kokku vahendid kallurauto ostmiseks.
Rajameister võttis asja muidugi väga tõsiselt ja juba enne kui meil oli selleks vahendeid tekkinud, vaimustus ta iga päev netilehtedel müüdavatest Kamazidest. Ja iga jumala päev pidin ma kuulama mitmeid kordi päevas, kuidas meil ikka seda kallurit vaja on ja kus ja missugused müügis on. Kuna krossiraja eelarve on piiratud ja peame väga targasti kogu seda kupatust majandama, ei ole võimalik tormata mitmetuhande eurost autot ostma, mis suurema osa ajast nagunii krossirajale seisma jääb ehk siis reaalsuses paras luksus, aga kuna seda läheb nagunii igal hooajal tarvis, leidsime, et on siiski mõttekam asja omada kui iga suvi teenust sisse osta. Ja vene tehnikat on odavam ülal pidada kui lääne oma. Millalgi mais käis Tuljo ka kohalikus põllumajandusettevõttes kunagiste sovhoosi aegadel tööd teinud Kamazi vaatamas ja leidis, et see on ikka üks väärt pill.
Üle oma varju ei saa hüpata ja nii asus rajameister selle Kamazi ostmiseks puhvrit koguma. Ja mina pidin iga päev kuulama, kuidas seda ikka vaja on ja just see Kamaz ongi see maailma parim. Mehed ja tehnika, eksole. Masinaid pole ühes majapidamises mitte kunagi liiga palju.
Rajameistril aga hakkas ka sünnipäev lähenema ja ühel eriti lõpurasedal päeval välgatas mulle miskipärast üks mõte, et mis oleks kui kingiks õige rajameistrile selle Kamazi siis sünnipäevaks! Vahet ju ei ole, kas soetame selle hooaja lõpus või juba suvel. Oleks maru üllatus ja mina ei peaks enam seda Kamazi ostmise juttu kuulama. Siis jõudis reaalsus kohale, et kuidas kurat ma talle küll selle Kamazi kingin? Kuidas ma nii rasedana olen võimeline selle kõik ära organiseerima? Aga kui juba mõte pähe kargas, oleks ju ikka maru see asi korraldada, või mis? Otsus vastu võetud, asusin tegudele.
Teadsin, et see maailma parim Kamaz on Aravete Agros ja ühendust tuli saada selle ettevõtte tehnikateemade ülemusega. Telefoni kontaktidest üle libistades leidsin ühe tuttava numbri, keda teadsin, et ta mõned aastad tagasi Agros töötas. Kõne talle, et saada vajalik telefoninumber. Ja siis kõne tehnikaosakonna peamehele: “Tere Ants! Karumets Maria siinpool. Tead, nüüd on selline lugu, et ma tuleks ja ostaks selle Kamazi ära, aga teeme nii, et Tuljo teada ei saa!” võiks lühidalt me vestluse kokku võtta. Ants sai mu ideest üllatus teha aru ja mängis kenasti kaasa. Käisin Kamazi vaatamas ja jätsin Tuljo tütrega koju, helistades veel tee pealt ja loetledes ette koduseid töid ja mitmeid masinatäisi pesu, mis kõik vaja pesta, et ta kindlasti küla vahele liikuma ei tuleks ja ma rahus omi salaasju ajada saaks. Pärast kuulsin Antsult, et nii kui mina olin käinud, oli Tuljo poole tunni pärast platsis suisa käsiraha pakkumas. Antsuga oli aga kokku lepitud legend, et seda masinat ei saa senikaua osta kuni suured ülemused Austriast pole otsustanud ja asja vaatamas käinud ja üleüldse läheb bürokraatiaga jube kaua aega. Samal ajal käisin mina aga pere eelarvet näpistamas ja raha toomas. Raha üle andmine toimus top secret kohalikus tanklas pidevalt ümbrust jälgides, sest Tuljo käib liigagi tihti sealt kohvi võtmas.
Minul oli süda rahul, tehing tehtud, aga õhtul kodus sain aru, kui solvunud oli Tuljo, et ta Kamazi ostuga algust teha ei saanud. “Kes seda teab, millal nad sealt Austriast (suured ülemused siis) siia Aravetele asju üle vaatama tulevad! Selleks ajaks on juba ammu sügis käes!” pahurdas rajameister ja avas taas arvuti, et järgmist Kamazi otsida. Mõned päevad enne oma ideed olin ka krossiraja lehele üles pannud, et otsime Kamazi ja sealtkaudu leidiski Tuljo omale järgmised masinad, mida eesmärgiks võtta.
Minu poolt oli aga tehing tehtud ja meilile jõudis ka maanteeameti teade omanikuvahetuse kohta, kuid sellega ma enam tegeleda ei jõudnud, sest pisike kõhuelanik otsustas järgmisel päeval pärast ostu hakata siiapoole ilma kolima. Saabus südaöö ja kalendris tuli ette 12. juuni kui jõudsime Tartu kliinikumi sünnitusosakonda, et juba tunni pärast tervitada pisipoeg Jakary´d.
Kolm päeva hoiti mind üksi seal kliinikumi “vangimajas” kinni – koroona tõttu pidid rangelt oma palatis istuma. Lõpuks koju jõudes helistas juba Ants, et maanteeametis alustatud omanikuvahetus aegub ära ja nii tuli kiirelt teemaga edasi tegeleda. Ja enne veel kui Tuljo mulle Tartusse järele tuli, jõudis ta ära käia Võrus üht järgmist Kamazi vaatamas ja teatas suure rõõmuga, et hoopiski see masin on just see maailma parim Kamaz! Noogutasin innukalt kaasa ise südames ohates, et peaasi, et sa nüüd seda ostma ei torma, sest vastasel juhul saab meil kaks kuramuse Kamazi olema!
Töökoja mehed lubasid Kamazi niimoodi töökorda seada, et võtit keerates saaks sellega minema sõita. Vahetasid veel ühe porilaua ära ja panid küttepaagi peale tagasi. Minu ülesandeks oli aga uued akud kohale toimetada, mis oli paras pähkel ja nõudis hulga asjaajamisi, sest äsjasünnitanud naisterahvana ei olnud ma kuidagi võimeline 45 kiloseid akusid kuskile tõstma ja viima. Väikeste viperustega sai lõpuks seegi teema lahendatud. Samal ajal kui Tuljo üksi rajal istus ja ilmselt kirus, miks küll me klubi liige Alari trenni hiljaks jääb, aitas tema mul akudega majandada.
Lõpuks jõudiski kätte 27. juuni, Tuljo sünnipäev ja selleks päevaks kutsusin üles kõiki korvimehi ja quade ühistreeringule tulema. Sellega garanteerisin selle, et Tuljo oleks korviga trennis ja eesmärk oli sünnipäeva puhul talle üllatusena see Kamaz rajale toimetada. Ja nagu ikka, jälle korvimees Alari rajalt kadunud! Tuljo istus rajal ja otsis, kuhu küll Alari kadus, kelle ma vahepeal rajalt salaja auto peale võtsin, et ta Aravetelt Kamazi ära saaks tuua. Teised seletasid talle, et Alari läks vist rajalt kive korjama 😀 Ja seda, kuidas Tuljo suisa sõnatuks jäi oma üllatust nähes, saate juba ise videost vaadata 🙂
Tänaseks päevaks on Kamaz saanud omale uued porilauad, käinud liivapritsis, saanud hoolduse, hulga keevitustöid, uue kabiini värvi ja ootab veel kasti värvimist ja uusi istmeid salongi. Ja kui jõuame, tahaks veel sel sügisel jõuda sellega ka rajale toimetama ja uuendusi korda saatma. Äkki saame ka Põrguliste raja uusi mõtteid hakata juba vaikselt ellu viima. Ja kui kellelgi lähiümbruses midagi vedada vaja, siis teate, kelle poole pöörduda 😉
