Jätkates sealt, kus Indy kahe aastaseks saamise postitusega pooleli jäin, siis jah – mingisugune klõps või ümberlülitus minus lapse sünni hetkel ära käis. Kogu elu muutus sellest hetkest, minu prioriteedid ja kindlasti veidi ka kogu olemus. Endist Mariat oli veel teatud käitumismustritega olemas, aga seegi on kõik tänaseks muutunud. Kõik ongi pidevas muutumises siin elus, kui olete tähele pannud, ja ei ole tarvis nii kangesti vanast kinni hoida ka. Las vana minna ja uus tulla.
Mäletan, kui ootasin Indyt ja käisime vast jaanuaris pealinnas ühel sünnipäeval. Üks enduromees ütles meile, et noh, kui laps ära sünnib, siis alles näete, kas ja kui tugev on teie suhe. Tema tutvusringkonnas oli olnud väga palju lahkuminekuid lapse esimese eluaasta jooksul. Häh, mõtlesime Tuljoga, et mis seal siis ikka nii kangesti olla saab. Aga kurjam, Musta, sul oli tuline õigus! Ise sa ilmselt ei mäleta meie vestlust, aga mulle jäi see kui pinnuks silmas meelde 😀 Lapse esimene eluaasta muudab kõike ja paneb kõvasti proovile lapsevanemate omavahelise suhte! Esimesed jagelemised tekkisid juba lapse esimese elukuu jooksul – ei teadnud mina, mis kõik mind ees ootab ja pärast esimese lapse sündi oled (nüüd tagantjärele vaadates) ikka suht sooda valmis oma uues eluolukorras ja hormoonide möllus. Ja täpselt nii samamoodi on tegelikult segaduses ja hirmul lapse isa, sest uus olukord tahab harjumist mõlemilt.
Kerged tülid tekkisidki tegelikult lihtsatest olmeasjadest. Senini oli minu elus kehtinud mentaliteet, et saan elus ise hakkama ja teen kõik ise. Nüüd aga oli elu täiesti uus ja selline suhtumine uude maailma enam ei sobinud, sest muidu kurnab värske ema end liialt ära ja muutub räigeks sitapeaks nii enda kui oma kaasa vastu 😀 Ma tahtsin ise kõigega toime tulla, mistõttu ma ilmselt alateadlikult tegin ka beebiga kõik toimetused ära. Kahe nädala pärast jõudis mulle kohale, et nii ei saa. Kurjustasin oma kaasaga päris kõvasti, et temast mingit tolku pole ja blaablaa. Teate, nagu ikka. Alles hiljem ma mõistsin, et ka lapse isa jaoks oli olukord niivõrd uus ja beebi tundus talle niivõrd habras, et mõnikord on ka isadel vaja näägutava värske ema asemel hoopiski suunamist ja julgustamist, sest äkki tehakse midagi valesti ja saadakse naiselt veelgi suurem peapesu. Esimene õppetund – check! Mida mina olukorrast õppisin? Ma ei pea mängima kangelast ja igasuguste jagelemiste vältimiseks ei maksa oma kaasalt eeldada, et ta võiks teha nii ja võiks teha naa. Kui läheb raskeks, tuleb suu lahti teha ja öelda, mis ei meeldi või paluda abi. Kulla värske ema – sa ei saanud üksi last ja sina ise oled see, kes saab ka lapse isa rohkem beebiga seotud tegevustesse kaasata. Ma ei kujuta ette tegelikult, mis olukorras ja tunnetes on lapse isa, sest ema on ju alguses beebi jaoks täielik A ja O, temast sõltuv juba ennekõike söömise pärast. Nii et kindlasti vajab ka lapse isa ema poolt mõistvat suhtumist ja julgustavat kaasamist, usaldamist. Ja lapse ema vajab lapse isa tuge täpselt nii samuti! Nii et mehed, ärge peljake ka ise julgemalt kogu protsessis osaleda, mis sest, et ema võib tunduda esialgu tõrges – küll ta varsti Su abi eest tänulik on 🙂
Next level – kõhugaasid ja magamata ööd. Magamatus muudab inimese närviliseks ja haavatavaks. Jällegist, kaasa oma kaasa kogu protsessi. Sa ei taha ju ometi lapse isa ilma jätta kogu sellest toredusest, et keset ööd teki sisse mähitud väikse gaasivaludes nutva beebiga mööda hoovi jalutada, loendada kõiki puid ja põõsaid ja püüda teda rahustada 🙂
Kui emmel on vaja oma aega, siis las issi-tütar teevad omi toimetusi ja sina ära vaeva oma pead, mida ja kuidas nad teevad. Emmel-tütrel on omad toimingud, issil-tütrel jällegist muud tegevused.
Ära jäta end koju lõksu. Mingi periood kui Indy oli juba veidi suurem, hakkas tasapisi end püsti ajama ja iseseisvuma, muutus autoga sõitmine ja tema turvatooli rihmadesse saamine täielikuks õudusunenäoks. Kuna mul otsest vajadust ringi liikumiseks polnud ja oli selline sombune pime talveaeg, ei kippunud ma enam kodust välja, sest tahtsin vältida situatsiooni, kus beebi end turvatoolis siniseks röögib. Selle asemel, et sellest tobedast perioodist üle saada ja püüda probleemi vältimise asemel seda lahendada, aheldasin end hoopiski koju ja tasapisi hakkas külje alla hiilima vaikne masendus, isegi viha, jõuetus enda isikliku elu teemadega ja eesmärkidega tegeleda. Ja nagu ikka, keegi peab ju selles süüdi olema. Selmet, et peeglisse vaadata, kippusin oma olukorras ka kaasat süüdistama ja oma pahameelt tema peale välja turtsatama, kindlasti ilmselt ka mossitama 😀 Õnneks mõistsin ma lõpuks ise, et nii ka päris ei saa ja hakkasin doktor Googlest abi otsima. Komistasin selliste elufilosoofide nagu Jesse Elder ja Mike Kemski otsa. Tegin läbi Elderi 21-päevase elu väljakutse programmi ja kogu mu maailm, tõekspidamised ja elu pöörati pea peale. Positiivses mõttes! Need kaks tüüpi on väga muhedad elu realistid ja neid kuulates hakkasin elule hoopis teise pilguga vaatama. Mingit voodoo värki pole sealt oodata, puhas realismiga piki pead saamine ja mõistmine, et sinu elus on kõik puhtalt ainult sinu enda valik. Kui sulle midagi ei meeldi, siis kas muuda seda või kui muuta ei saa, siis viska sitt oma elust välja, loobu asjadest, mis sulle ei meeldi. Kes tahab, see googeldab neid tegelasi ja leiab hunnikute viisi igasugu ägedaid podcaste ja videosid.
Indy elu esimesel suvel oli meil korraldada kokku üheksa võistlust koos moto-orienteerumistega, mida vennaga veame. Beebiga koos ei jää elu seisma, küll aga hindasin ümber kõik eelneva. Kui varasemalt püüdsin anda endast parima, et iga viimne kui detail oleks paigas ja lihvitud, siis nüüd lapsega mõistsin, et olin tühja-tähja pärast tõmmelnud ja aega raisanud. Nüüd nägin, et kui varasemalt pigistasin endast võistlusi ette valmistades viimast välja ja pabistasin väga palju, siis lapse kõrvalt ma ei jaksanud enam nii palju pingutada pisiasjade pärast, siis mitte keegi tegelikult isegi ei märganud neid pisiasju. Nii võtsin omaks mõtteviisi, et kõige tähtsam on ikkagi progress, mitte perfektsionism. Hea on kui lapse kõrvalt üldse midagi tehtud jõuad!
Sama kehtib ka koduses majapidamises. Kui tuba on sassis, siis on sassis. Kui sa oled väsinud, sa võid ka homme koristada, sest kui sa täna ei korista, kallikene, sellest ei juhtu mitte midagi! Planeerisid midagi? Beebi keeras päeva pea peale? Ja mis siis? Maailm ei lõpeta selle pärast tiirlemist. Maailm saab sel päeval ka ilma sinu kangelastegudeta hakkama, nii et võta vabalt ja lihtsalt ole, kui tuleb tunne, et ei jaksa või ei saa.
Küllap iga lapsevanem teab, missugune kaos võib ühte majapidamisse lapsega tekkida. Nii kui piiga hakkas jalgu alla võtma, külastasin üha tihemini ehituspoodi, et sealt neid plastikust hoiustamiskaste osta. Me elame hetkel nii nagu hakkaks kuskile kolima – enamus kraami riiulitelt ja kappidest olen pakkinud kastidesse ja ladunud esikusse. Likvideerisin kõik, millega laps saab pahandusi korda saata ja mida kõike mööda tuba laiali laotada. Piiga on meil selline agar iseteenindaja, et ka mustikad sügavkülmast on pakitud viiekordselt. Ma pole sellist tüüpi, kes jaksaks kogu aeg lapse järgi joosta ja muudkui korrutada ära tee nii, ära tee naa, sest ta teeb ikka ja nagunii. Minu jaoks oli lihtsam püüda võimalikult palju ebameeldivaid olukordi juba eos likvideerida. Aga oi kui leidlikud need lapsed on. Toolid olen verandale kolinud (arvutilaua taga on suur võimlemispall), aga turnimiseks saab ju kasutada neidsamu hoiustamiskaste + mõni pott veel tagurpidi sinna peale. Tänu Indyle olen ma meie majapidamisest ära visanud nii tohutu palju asju, mida ma tegelikult ei vaja ja mida pole aastaid kasutanud.
Väike Pätu on igapäevaselt meiega kõikjal koos ja kaasas ja selliseid olukordi tuleb tihti ette – vaatad, ohkad, naerad ja otsid autost välja järgmise komplekti riideid.
Kogu selle tohuvapohu sees on see aga maailma kõige nunnum, kuidas pisike küsib oppa, paneb käed ümber kaela või õhtul silitab su põske ja ütleb emme tudu-tudu. Ja kui äge on vaadata, kuidas laps areneb ja missugused instinktid on tal tegelikult kõik olemas! Luba lapsel olla ja sa näed, kui leidlik ta on, ära hoia teda vati sees. Laps on tohutult tark! Mina võtan seda lapsevanema rolli kui midagi sellist, et ma olen tema kõrval justkui turva, kes hoiab ja suunab, aga lubab tal ise avastada. Näiteks vaatasin ma suu ammuli, kuidas Indy pesust tulles, kui juhtumisi liialt veega plätserdas ja vesi oli kõrva läinud, surus mõlemad käed kõrvadele, et tekiks vaakum ja tõmbas käed hooga kõrvadelt jälle eemale. Kas see pole mitte juba kaasa antud instinkt? Ta ei olnud näinud, et meie oleksime kodus midagi sellist teinud, sest me pole teinud. Püüan märgata üha rohkem, mida laps tegelikult juba kõike teab ja oskab ja teda lihtsalt tema tegevustes toetada, mitte liigse hoitusega neid instinkte alla suruda. Need pisikesed on tegelikult nii tohutu targad ja neil on olemas kõik, mida eluks vaja – ole vaid toetav ja armastav vanem ta kõrval.
Indy on õpetanud mulle tonnide viisi kannatust ja tühistele asjadele käega löömist. Väga palju loobumist – mis enne tundus oluline, on nüüd täiesti ebaoluline. Hetkes olemist ja elamist. Indy Mari on õpetanud meid, emmet ja issit omavahel veelgi paremini läbi saama ja üksteist mõistma. Muutnud mu suhtumist ellu ja pannud rohkem oskama hetki nautida, olla just siin ja praegu. Kindlasti on ta mind muutnud palju muretumaks – ma ei põe enam nii palju tuleviku pärast ega muretse – tegelen asjadega siis, kui nad juba käega katsutavad on. Aga samas on Indy pannud mind tegutsema sihikindlamalt ka oma isiklike elu eesmärkide suhtes, sest mis eeskuju ma olen, kui ma soiun unistustest, aga ise ei püüdle nende poole? Pisike Uus Elu on tõepoolest õpetanud mind rohkem hetkes elama ja neid hetki nautima – igal õhtul oled niivõrd tänulik selle eest, mis kõik on, mitte ma ei muretse enam õhtuti, mis mul kõik puudu on. Hea laps, aitäh, et meiega liitusid ja jääme põnevusega ootama aega, kuidas kõik jälle muutub, kui Indy Marist suur õde saab ja sinna pole enam üldse palju aega jäänud!
