Kui ma möödunud aastale tagasi mõtlen, jagus sinna olulisi ja elumuutvaid rõõmuhetki, kuid üleüldises plaanis oli see aasta selline peaga vastu seina jooksmise aasta. Ükspuha, mida me ka ette ei püüdnud võtta, kõik jäi justkui toppama. Oleks tahtnud rohkem ehitada – ise ei jõua, aga pädevat töömeest appi ka ei leia. Krossirajal oleks tahtnud rohkem korda saata, aga tänavu kuidagi ei õnnestunud. Ainus, kel vist aasta korda läks, ongi rajameister, kes üle pikkade aastate leidis omale lõpuks korvimehe ja nad said tänavu küll palju võistlemas käia, aga vähe trenni teha. Minul seevastu oli kahjuks selline hooaeg, kus ma ei saanud meetritki sõita.
Emotsionaalselt oli see aasta minu jaoks ülimalt keeruline. Olin ju juba harjunud mõttega, et saan varsti pereelu kõrvalt hakata looma mingil määral ka isiklikku elu, aga elul olid teised plaanid ja naistepäeval saabus meie perre maailma kõige armsam beebitüdruk. Raseduse lõpp oli füüsiliselt ja emotsionaalselt väga kurnav kahe teise väikelapse kõrvalt, kes pidevalt tähelepanu ja hoolitsemist vajasid. Beebitüdruku lisandudes olengi põhimõtteliselt kogu aeg olnud rakkes kõigi teiste vajaduste teenindamisega jättes ennast tahaplaanile ja uskuge, kui mees on ka pika nädalavahetuse võistlustel ära, siis kõigi kolmega majandamine kui sa oled lõpmatuseni kurnatud, nende riidesse saamine, autosse saamine ja krossirajale minek ei ole kõige lihtsam ülesanne. Seega olen ma sel aastal võtnud eesmärgiks hakata iseendaga taas sõbraks saama. Ma pean suutma luua meie pereellu rohkem distsipliini, et saavutada rohkem enda isiklikku aega. Ma ei tea välismaailmast enam mitte midagi, ainult seda, et emme, anna seda, emme tahan teist – emme, emme, emme. Iseenesest on see aeg tore ja elus ainulaadne, aga et mitte end päriselt kogu sellesse perevärki lõpuni ära kaotada, pean hakkama ka iseennast esikohale seadma.
Kokkuvõttes jah, on olnud keeruline aasta emotsionaalselt, on olnud ka ülimat õnne toov aasta – oleme palju õppinud ja järeldusi teinud. Oleme palju toppama jäänud, sest pidevalt oma situatsioonis kohal olles on keeruline kõrvale astuda, et kõike kõrvaltvaataja pilgu läbi vaadata. Oleme palju peaga vastu seina jooksnud. Me pole ära käinud ega puhanud, lasknud endal lihtsalt olla mõnes muus olukorras. Seetõttu hakkasime juba suvel tegema ettevalmistusi selleks, et saaksime talvel ära olla ja aja maha võtta. Ja nüüd same rõõmuga teatada, et olemegi lõpuks teel! Läheme teeme oma tulevase sauna jaoks mõned vihad (vana saun poles kummalistel põhjustel päris mitu aastat tagasi maha). Eukalüptipuust vihtasid võiks teha. Äkki leiame Kreekast mõned puud, kust saaks vihtasid teha. Või kuskilt mujalt? Vaatame, kulgeme, oleme. Anname endile aega mõtteid selitada, perena koos kasvada, maailma vaadata ja lihtsalt olla. Plaane sättida ja sihte seada, kuidas ja mida elus edasi. Vajasime seda aja maha võtmise aega nii väga ja nii kaua aega tagasi juba.
Hetkel saadame teile tervisi Lõuna-Poolast. 1. jaanuaril purunes Varssavis kõigi aegade soojarekord, seal oli 18.9 kraadi sooja. Tsiklid sõidavad tänavatel ja on väga kevadine. Reisi eesmärk on ka kirjasulega taas tuttavaks saada ja võtta aega (mitte leida, vaid võtta) sellega rohkem tegeleda, nii et kajastame meie tegemisi siin blogis nüüd tihemini. Head uut aastat sõbrad! Teeme sellest endile ühe vinge ja toreda aasta!
