Maailma marudam piiga sai kaheseks – meenutus sellest, kuidas Indy Mari meie perega liitus

Ma olin oma suhtes väga pikalt pere loomise vastu. Mul oli mingi kindel põhimõte sellest, et enne kui ma kellegagi pere loon, pean ma teda läbi ja lõhki tundma, nurki lihvima ja kaalutlema, et neid nurki, mida lihvida ei õnnestu, kas olen valmis nende nurkadega päriselt leppima. Samal ajal soovis mu kaasa aga juba ammu pere luua. Mina ei olnud nõus, sest ma polnud valmis. Kaheksa aastat kulus mul oma kaasa tundma õppimiseks, et öelda talle lõpuks jah, nüüd on aeg ette võtta next level. Tegelikkuses ei olnudki asi niivõrd väga nende nurkade lihvimises, vaid nüüd tagasi vaadates pigem ühises kasvamises ja muutumises, kummagi vana elu hingehaavade lahkamises ja vanade asjade välja elamises. Me kumbki pole tänaseks päevaks enam kaugeltki need, kes me olime rohkem kui kümme aastat tagasi tutvudes. Hetkel on mul küll hea meel, et me ei tormanud pere loomisega, sest tänaseks oleme me kindlasti paremad lapsevanemad kui oleksime olnud varem, sest me õppisime tänu teineteisele iseendid rohkem tundma.

Ja miks ma samuti ei soovinud pere loomisega kiirustada – mul oli ju vaja veel tsikliga mööda maailma ringi sõita! Reisida! Tahaks veel seda ja toda teha ja siis oleks vaja ikka enne uus maja ehitada ja siis veel see ja siis veel too ja ma ikka ei ole veel valmis ja sada muud põhjendust veel. Kuniks mõistsin – Maria, sa ei saagi mitte kunagi valmis! Ja ühel ilusal päeval Kreeka päikese all taaskord perest arutledes ma lõpuks oma kaasale jah ütlesin. Detailidesse ei hakka laskuma eksole, aga kurjam, ma ei oleks iial uskunud, et see väike piiga nii väga kiiruga me juurde tulla tahtis ja mingit tegemiserõõmu ei jäänudki 😀

Loomulikult oli mul emaks saamise ees tohutu hirm. Olen oma pere pesamuna ja kuna ma pole eriline sõbrannatseja tüüp, pole mul ka selliseid sõbranjesid, kelle lapsi oleksin nunnutamas käinud. Minus tekitasid beebid hirmu, sest mul polnud seda nunnutamise geeni ega ka õrna aimu, kuidas neid hoida või mida nendega peale hakata. Ma ei teadnud isegi seda, kuidas mähet vahetada! Erilist õõva tekitas veel mõte rinnaga toitmisest. Raseduse lõpuni ei suutnud ma endale teadvustada, et minust saab ema. Põhimõtteliselt kuu enne lapse sündi polnud mul veel midagi ostetudki beebiasjadest. Facebooki luuakse alati need beebigrupid, kus siis tulevased emmed oma loba ajavad ja kiitlevad, kust ja kui palju staffi nad juba kolm kuud rasedana oma tutikale beebile kõik kokku on ostnud. Vaatasin ja jälgisin neid vestlusi õõvastusega, sest mul polnud mingit tunnet tormata poodi titeasju šoppama. Tagantjärele tarkus – ära siiski jäta seda ostlemist viimasele minutile, sest suure ja ümmargusena on väga raske poodlemas käia 😀 Aga ju siis nii pidigi kõik olema. Asjatult pabistasin ja vaevasin end tobedate mõtetega, sest nagu hiljem selgus, hakkab see emainstinkt õigel hetkel ise tööle.

Ühel imeilusal, täiesti haudvaiksel aprilli südaööl tulid kodus veed ära. Öösel oli õues 13 kraadi sooja. Itsitasin vannitoa ukse peal adumata olukorra tõsidust kui Tuljo jooksis edasi tagasi nagu “Siin me oleme” filmist John muretsedes, mida veel on vaja bussi viia, mida veel on vaja kaasa võtta. Ma ei ole elus end nii rahumeelsena tundnud kui tol ööl. Jalutasin vaikselt auto peale ja kaks päeva hiljem sünnitusmajas jopet otsides avastasin, et läksingi sünnitusmajja põhimõtteliselt kaks kätt taskus, dressipüks jalas, T-särk seljas ja kampsun peal, sest jopet mul küll ei olnud 😀 Umbes kella kolme-nelja vahel öösel Tartusse kliinikumi süniitusosakonda jõudes – enne käisime veel rahulikult tanklast läbi juua ja snäkke võtmas – valitses selleski majapidamises totaalne vaikus. Kondasime rahus mööda maja ringi ja otsisime pääsu sünnitusosakonda. Minul oli täitsa õige tunne enda arvates peal, seda enam, et veedki olid osaliselt tulnud ja mind pandi aparaadi alla, et uurida, kuidas asjalood siis tohtrite meelest on. Simulant! Apastratuur ei tuvastanud mingisugust sünnitegevust ja palun minge koju tagasi. Olin üsna hämmingus ja segaste tunnetega, sest minu valud kogusid üha tuure, aga mind peeti teesklejaks. Isegi haiguslukku läks kirja, et patsient väitis, et veed on tulnud. Siinkohal võib märkida, et mind kontrollinud arst tuli suisa vabandama hiljem ja imestas, et no näed sa, sünnitasitegi!

Kuna olime kaugelt tulnud, õnnestus personali veenda, et me ikka jääks sisse. Esmalt pandi meid sünnitustuppa tiksuma, kus ei tulnud ühestki kraanist ega potist vett. Mulle toodi paratsetamooli küünal ja öeldi, et küll see valu ära võtab ja siis saate koju minna. Tunnikese pärast tuli praktikant kontrollima ja tema kurvastuseks ta antud paratsetamool seda valu nüüd küll ära ei võtnud. Palusime tuba, kus saaks potist vett ka lasta. Ja selles voolava veega toas sukeldusin duši alla, kuhu jäingi mitmeks tunniks, sest tulikuum vesi ristluude piirkonnas oli ainus, mis suutis natukenegi seda halvavat valu leevendada. Praktikant vist vahepeal käis ukse peal Tuljolt uurimas, kuidas mul on, aga kadus sama kähku kui oli ilmunud. Esmasünnitajana tundsin end seal Tartus väga üksikult, sest sinnani kui hakkasin sünnitama ei käinud mind vaatamas ükski arst ega ämmaemand.

Kella poole kaheksaks hommikul hakkasid tohutud valuhood asenduma tundega, et nüüd tahaks küll selle lapse välja pressida. Ma ei mäleta päris täpselt, aga Tuljo läks vist kedagi otsima ja ilmus jälle see praktikant. Käskis mul külili voodisse visata, mis oli sellises konditsioonis valudes olles täiesti võimatu asend ja toppis oma juhtmed mulle ümber, mis loomulikult jälle suurt midagi vist ei näidanud. Andis naerugaasi, mis valu kusjuures mitte sugugi ei leevendanud, aga tekitas väga uimase oleku ja kui midagi rääkida tahtsid, siis juhtus see aegluubis ja hääl oli mehelikult hästi madal. Püüdsin mitu korda midagi öelda, aga ei suutnud, sest ma hakkasin enda rääkimise peale naerma. Sel ajal kui mina tundsin ürgset instinkti laps välja saada, pakkus praktikant mulle usinalt naerugaasi ja väitis, et ma ei tohi pressida, sest ma ei ole veel sünnituseks valmis ja siin läheb ikka mitmeid tunde veel aega. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Välja toodi hunnik kauneid peenes kirjas pabereid, sest väidetavalt ei pea ma ilma tolle seljasüstita kõik need tunnid vastu ja paluti alla kirjutada, sest sünnituseni jõuame väidetavalt väga paljude tundide pärast. Aga mu sisetunne ja kõik muud tundmused rääkisid midagi hoopis muud! Kuidas te aru ei saa, et laps tahab välja tulla? Mis tunde alusel need naised vanasti siis saunas sünnitasid? Kujuta nüüd ette eksole, et sul on maailma kõige suurem number kaks häda ja sul palutakse seda tungivalt kinni hoida! Kuidas? Ja nii pisteti iga selle pressimise tunde hetkel naerugaasi mask kätte, paluti sel segasel ajahetkel tutvuda paberitega, seisti minu ja Tuljo vahele, et blokeerida meie silmsidet ja paluti tungivalt neile paberitele alla kirjutada. Ma ei pidanud lõpuks vastu ja tõmbasin pastakaga suurelt sinna mingi varesejala, teadmata, mis seal üldse kirjas seisab. Hiljem mõtlesid lihtsalt, et kui mingite dokumentidega on vaja eelnevalt tutvuda ja alla kirjutada, siis miks seda varem ei tehtud, kui ma olin veel selles konditsioonis, et mõistusega mõelda ja keskenduda?

Allkiri all, lehvis praktikant toast välja ja punkt kell kaheksa astus sisse ämmaemand, kes koheselt uuris, et issand küll, miks sa juba ei sünnita!? Kramplikult külili laual tolle totaka KTG aparaadi küljes kinni ei mõistnud ma, et oot-oot, alles peeti mulle epistlit, et siin läheb veel tunde ja ma ei tohi mitte mingil juhul pressida ja nüüd uuritakse, et miks ma juba ei pressi? Olin vaimselt ja füüsiliselt viimased pool tundi püüdnud seda pressimise tunnet ignoreerida ja tagasi hoida ehk siis andnud sünniprotsessile tagurpidikäigu ja nüüd hops, et oi-oi, miks sa juba ei pressi? Nii kiireks läks, et ma palusin, et ma saaks kuidagigi asendit vahetada, sest mul oli külili tohutult ebamugav, aga isegi seda ei saanud teha.

Kell 8.16 oli laps mu rinnal. Ja nagu kõrval seisnud Tuljogi ütles, miski minus muutus. Ja tõsi ta on. Kuni selle hetkeni ei teadnud ma, kuidas emaks olemine käib ja pelgasin seda, sest ma ei osanud end ka kuidagi ette valmistada. Teate mis? Seda ei saagi ette valmistada või õppida, sest loodus teeb oma töö ja lapse sündimise hetkest tead sa kõike iseenesest – kuidas teda toita (mis kusjuures hoolimata eelnevast õõvastusest on õigel hetkel maailma kõige loomulikum tegevus üldse), kuidas hoida ja isegi seda, kuidas mähet vahetada. Nii et infoks ja rahustuseks kõigile tulevastele esmaemadele – usalda instinkte ja iseennast, ära muretse – kui saabub õige hetk, tead sa kõike, kuidas ja mis 🙂

Tartusse sünnitama läksimegi just seepärast, et arvasin, et seal kindlasti aidatakse ja juhendatakse esmasünnitajat. Aidatakse valud üle hingata ja suunatakse erinevate leevendavate pooside juurde. Aga reaalsuses olime seal põhimõtteliselt üksi – ei juhendanud mind seal keegi ja püüdsin ise oma tunnete abil kuuma veega neid ülijõhkraid valuhooge leevendada. See kõik oli väga intensiivne, sest põhimõtteliselt toimus kogu see avanemiseprotsess nelja tunniga. Tänaseks olen ma muidugi tegelikult tänulik selle kogemuse eest, sest nüüd ma tean, kuidas end aidata ja tean ka seda, et loomulik sünnitus valuvaigistiteta on täiesti võimalik. Lihtsalt tol hetkel oli küll pärast lapse sündi selline tunne, et me oleksime võinud kodus täpselt samamoodi valutada ja avaneda, sest personal abistas mind reaalselt ainult sünnitusprotsessi käigus. Ja kui me oleks esimese arsti arvamust kuulda võtnud ja koju tagasi sõitnud, oleks ilmselt vist Tuljo ise saanud selle lapse vastu võtta.

Ma ei tea miks, aga ma miskipärast tahtsin selle kogemuse siia avalikult kirja panna ennekõike julgustamaks just esmakordselt emaks saajaid. Sünnitus läheb täpselt nii nagu see minema peab ja ega sa seda suurt ette planeerida ei saa ja ära vaeva end igasuguste muremõtetega – usalda end ja oma instinkte! 17. aprillil tähistasime me maailma marudama piiga Indy Mari teist sünnipäeva. Võiks öelda, et aeg on ruttu läinud, aga tegelikult on nendesse kahte aastasse erakordselt palju tunde (magamata öid senini), hetki, emotsioone, kasvamist, muutumist, õppimist ja palju muud jagunud. Järgmine kord kirjutan aga sellest, kuidas lapse saamine ja emaks olemine mind ja mu elu muutnud on. Ikka julgustamaks endasuguseid, kes ehk samuti kipuvad selle otsusega venitama, et ei ole tegelikult põhjust väga venitada 🙂