Kui siin tasapisi hakkasin igasugu üleliigsete asjade müügikuulutusi üles panema, sain päris mitu kirja küsimustega, et mis nüüd juhtunud on? Kas plaanite ära kolida? Juhtus aga see, et kolm kuud ringi rändamist talvel koos perega muutis oluliselt meie prioriteete ja mõttemaailma.
Kolm kuud hästi lihtsat elu koos lastega. Väga vähe asju. Vabadus. Ohtralt koos veedetud toredat aega ja maailma avastamist. Ja võrrelda seda aega sellega, kuidas me Eestis olles muudkui tõmbleme, jagame endid mitme ülesande ja koha vahel. Kiire-kiire-kiire, töö-töö-töö, aga samas ega sa kusagile selle tõmblemisega ei jõua. Me jõudsime ringi rännates arusaamale, et meil on liiga palju kraami, liiga palju kohti, liiga palju ülesandeid, liiga palju soove ja nii ei suuda me fookust seada. Ei edene üks ega teine, vaid on püüd hoida igat projekti kuidagi pinnal. Me polnud ka otsusele jõudnud, kus me päriselt elada tahame. Nüüd on ka see teema praeguseks hetkeks selgeks mõeldud, aga midagi pole kivisse raiutud.
Mõtisklesime, et kuhu kaob me aeg? Meil on neli kohta, kus meil on vaja toimetada. Esialgne mõte rajada argipäeva kodu Aravetele armsasse puumajja, selle me canceldasime kui olime pool aastat külaelu proovinud. Sellest plaanist on järel veel üks korter, kus suur osa ehitustöödest on tehtud, jäänud viimistlus. Tahaks sellest vabaneda, sest see poolik projekt koormab mind. Nii et kui keegi soovib Aravetele puumajja uute akende, uute küttekolletega korterit, kontakteeru. Saepuru seintes asendatud villaga, uued talad ja rohkem kui 60 ruutmeetrine tantsuplats ootab uut kujundust ja planeeringut. Hind soodne, blogilugejale 16 000.- ja saab ka notariaalse järelmaksuga. Mina tahan vaid asjast vabaneda.
Aeg kulub Aravete hoonele (vaata kuulutust), mille me soetasime enne laste saamist suurte plaanide ja mõtetega. Hakkasime seal hooga ehitama ja toimetama, aga tänaseks, olles kolme lapse ema, vaatan seda hoonet ja ei soovi enam ühtki neist plaanidest teostada, mis algselt mõtteis oli. See seoks mind kindla kohaga ja ma ei soovi olla nii seotud. Kui aus olla, siis kõik need pooleli olevad tööd siin 1100 ruutmeetrises majapidamises ajavad mind hulluks ja ma sooviks sellest kõigest vabaneda. See ei ole minu jaoks! Liialt ahistav, aga kindlasti on kuskil keegi, kel on soov taolisel kinnistul bisnisit ajada. Minus ei ole seda soolikat ikkagi. 75 000 raha ja kogu see projekt on sinu! Vabastage mind köidikutest 😀
Neljast suurest asjast kaks jätaks alles. Krossiraja ja kodu metsade vahel. Need kaks on tegelikkuses muude projektide pärast saanud kõige vähem tähelepanu, aga need on ikkagi need hingeasjad, mis tegelikkuses vajaks just enim panustamist. Krossirada rohkem Tuljo teema, ja tegelikkuses mulle väga meeldib igasugu asju orgunnida ja krossirajal saan seda teha.
Kogu mu juuksurisalongi sisustus on müügis. Ma ei saa lõigata kellegi juukseid, kui ma samal ajal tahaks diktofoni tööle panna ja klienti küsitlema hakata, sest inimestel on nii palju põnevaid lugusid rääkida, mida ma kohe tahaks kõike kirja panna 😀 seega minu soov oleks pühenduda motoajakirjandusele. Nii et kui kellelgi tarvis juuksuri asju, küsi!
MotoSpiritiga on sel aastal see mõte, et tasapisi teeks algust, timmiks lehte ja kirjutaks lugusid, järgmisel aastal pühenduks kui kõige pisem piiga ka juba tsipakese suurem.
Kuhu kaob aeg? Miks me nii vähe jõuame? Ükspäev ma loetlesin kokku me masinaparki, mille eest Tuljo peab hoolt kanda, mis pidevas kasutuses on. Meie igapäevabuss, tööbuss, 2 järelkäru, tema külgkorv, minu 3 tsiklit (ühest loobuks Kawasaki Zephyr), laste ATV-d, krossirajal buldooser, Belarus, kopp, Kamaz, tuletõrjeautod, murutraktorid, trimmerid, mootorsaag. Igapäevaseid töös olevaid asju on juba üle kahekümne. Iga asi nõuab hooldust, parandamist. Ja siis on poolikud projektid: Multivan tahaks mootori kap. remonti, üks Combo ootab oma aega, nö igapäeva maal trööpamise autoks tahtsime ühe olemasolevatest MPV-dest korda teha, mu noorusaja Hyundai Coupe tahaks taastada. Aga. Siinkohal me jõudsimegi arusaamisele, et seda kõike on liiga palju! Poolikud projektid kuklas hakkavad mingil hetkel ajudele käima, seega mõtlesimegi, et vabaneme kõigest üleliigsest! Coupe ja MPV-d on juba läinud. Ohtralt asju aga veel alles. Jummel, üks 440cc Kawasaki Prairie ATV on kah veel üleliia.
Nii et kokkuvõttes ei, me ei hakka otseselt kuskile Hispaaniasse kolima. Küll aga on meil soov oma elu seada nii, et saaksimegi talvitumas käia näiteks Kreekas. Ja sättida oma elu hästi lihtsaks, võimalikult väheste asjadega. Et meil jääks päriselt tegudeks, koos olemiseks ja elu nautimiseks ka aega. Mitte nii, et mees on kogu aeg õliste kätega mingi masina kallal ja see ring ei lõpe mitte kunagi. Või nii, et mina lõpetan ühes majapidamises kraamimise ja alustan teises jälle otsast peale. Nii mitu majapidamist on liiast. Kõike on palju. Lisaks on meil üleliia üks Niva kombain (pm uus), kartulikombain, igasugust põllutehnikat (külvik jne), traktorite järelkärusid, DT 75 mootor, ühe BAS bussi kere ja ma isegi ei tea, mida kõike meil metsaveerel veel olla võib. Ahjaa, üks tegemist vajav mootorsaan ka.
Nii et jaa, Kreekas perega mõnusalt olemine muutis meid ja me prioriteete. Ja selline lihtne elu sobib meile suurepäraselt! Seega, asjad, mis meid ei teeni, saavad ehk kellegi teise õnnelikuks teha!
