Juunist alates on meil olnud keerulised ajad ja süda valu täis. Taaskord üks sellistest õppetundidest, kus mõistad, et asjad siin elus, mille üle on meil kontroll, on kukimuki ja tegelikkuses suht pisiasjad, sest neid asju siin elus saad sa alati muuta või ümber otsustada või mida iganes peale hakata, kui see on sinu kätes. Hoopis teine lugu on aga siis, kui sinu võimuses ei ole asjade kulgu muuta.
Meie vanim tütar Indy sai aprillis viieseks. Ta on üks ülimalt aktiivne piiga, kes hommikul läheb õue ja müttab meiega igal pool pikad päevad. Juba Kreekast alates märkasime Indy huvi kõikvõimalikest kohtadest alla hüpata ja oma piire katsetada. Ilmselgelt on ta oma kandadele liiga teinud. Räägi, mis sa räägid, aga sama teema jätkus ka kodumaal. Batuut on meil ka üks palju kasutust leidev asi. Ükspäev vedis ta sinna suure kotitäie oma neid mingeid pisikesi palle. Loomulikult olid tulemuseks ära väänatud jalad, aga egas laps sulle räägi kui ta teab, et ta midagi lubamatut tegi. Lisaks jonnihood, kus tal on maas istudes kombeks oma kandu vastu maad peksta. Väga kõvasti! Igal juhul me teame, et ta on tublisti oma jalgadele liiga teinud.
Juuni esimesel nädalal märkasime, et Indy mõlemad hüppeliigesed on paistes, aga mitte sinised. Ootasime paar päeva ja panime külma peale, seejärel pöördusime arstile. Saime saatekirja vereanalüüsidele, kuhu nagunii ma ise koos pisipiigaga minema pidin, et endid kontrollida. Jep, mul on endiselt aneemia, aga olukord on veidi parem kui kaks aastat tagasi. Kummaline on see, et mu raud on eluaeg suht madal olnud, aga igapäevaelus ma seda ei tunneta. Minu näitudega peaksin ma vaevlema hapnikupuuduses ja hingeldama, aga mul ei ole midagi sellist. Ja mingil kummalisel kombel leidus mu veres ka borrelioos, samuti ilma otseste sümptomiteta. Indyl samuti aneemia nagu ka kaks aastat tagasi. Temal kontrolliti ka põletikunäitu veres, CRP ei näidanud põletikku, küll aga oli vere sete kõrgem, lubatud maksimum kümne asemel 30. Aga mida see päriselt tähendab ja tähistab, päris täpselt ei teagi. Kontrolliti ka reumafaktorit ja borrelioosi, mis mõlemad olid negatiivsed. Lisaks kõrgemale veresettele oli ka monotsüütide arv veres tõusnud, lubatud 0.4 asemel tulemus 0.55. Mida see tähendab, ei tea. Kuu hiljem oli veresete veidi langenud iseenesest 22 peale.
21. juunil oli meil aeg perearstile, kes vaatles kergelt jalgu ja vereanalüüsi tulemusi ning edastas Tallinna lastehaiglale e-konsultatsiooni juveniilse artriidi kahtlusega.
Rääkisin ka loo, et märtsi alguses reisil olles jäime liivatormi kätte ja pärast seda olime kõik ikka väga pikalt ja kummaliselt haiged. Kuna kohalike käest kuulsime, et liivatormide perioodil on ka haiguste periood ja meie tuttava mees sattus suisa haiglasse, siis äkki on meie organismis miskit infektsiooni, mis midagi paha teeb?
Kokkuvõttes olime ikka väga hämmingus sellest, et me kahtlustasime mingit rängemat traumat, aga ilma röntgeni, ultraheli uuringuta saime juveniilse artriidi kahtlustuse. Ja see pole teps mitte lihtne haigus. Tuleb ei tea kuskohast ja võib niisamuti lahkuda ei tea kuhu. Aga selle diagnoosiga lapse ravimine toimub internetis leiduvate andmete põhjal päris jõhkrate ravimitega, mis on toksilised ja rohkete kõrvalmõjudega. Lapsevanematena ei tahtnud meel kohe kuidagi selle mõttega leppida. Käivitus päästeoperatsioon. Mis me nüüd teeme?
Ootasime ja ootasime seda e-konsultatsiooni vastust. Indy olukord aga üha halvenes. Päeva pikkus, kus ta suutis jalgel olla, vähenes kordades liiga ruttu. Üha sagedamini palus ta end kuskile tassida ja õhtu lõpetas suisa neljakäpukil liikudes. See on väga jõhker sellist asja oma lapsel taluda. Me ei suutnud lihtsalt oodata. Panime ühte erakliinikusse lastearstile aja.
Tädike kuulas 90 euro eest ära me mure, laiutas käsi ja ütles, et tema ei oska siinkohal aidata. Ja nii lihtsalt oligi, ei ühtki saatekirja lisauuringutele. Lisaks saime seal teada, et meile oli e-konsultatsiooni tulemusel pandud aeg laste reumatoloogile, millest me ise veel tol hetkel midagi ei teadnud. Olime niivõrd pettunud, et seadsime sammud emosse. Meie loosse isegi ei süvenetud: epikriisi läks kirja, et tehtud röntgen ema nõudmisel, luumurdu pole. Luumurdu me ei kahtlustanudki ja ära saadeti manitsustega, et kulla ema, ehk oleks aeg see batuut nüüd õuelt kokku korjata. Laps ei saa kõndidagi, mis hüppamisest siin praegu juttu on?
Aeg muudkui tiksus ja Indy olukord polnud kiita. Me ei suutnud oodata taaskord käed rüpes reumatoloogi aega. Leidsin järgmise erakliiniku lehelt lastega tegeleva reumatoloogi, helistasin ja kontrollisin igaks juhuks infot. Saime aja. Maksime 73 eurot ja kabinetti astudes olid esimesed sõnad, et lastega ma küll ei tegele. Erakliiniku juhtkond arvas mu kliendi eksitamise teema peale, et kabinetis käisite ja arstiga vestlesite – see ongi arsti vastuvõtt, mille eest tasusite.
Indyle lisandusid veel kintsudel kummaline sipelgate tunne. Kõhuvalu, seljavalu. Oi-oi kui raske on seda lapsevanematena taluda. Töö juures istud arvuti taha, et MotoSpiriti jaoks artiklit kirjutada, aga sa lihtsalt ei suuda! Ei suuda keskenduda ja hakkad jälle googeldama, infot ja abi otsima, kõikvõimalikesse kohtadesse helistama. Konsulteerisime ka kiropraktiku, toitumisterapeudiga, helistasin mitmetesse kohtadesse, et lapsele ultraheli saada või leida kohta, kuhu saaks kiiremini pädevama arsti juurde, kuid tulemusteta.
Jõudis kätte siis kauaoodatud aeg lastehaiglas reumatoloogi juures. Lapse jalad on nüüdseks olnud paistes poolteist kuud. Ultraheli ei tehtud. Vereanalüüse andsime hiljem. Katsuti liigeseid, lasti kõndida – ta toetab üht jalga välisküljele – ja lasti erinevaid harjutusi teha, mille põhjal kinnitati perearsti arvamust. Juveniilne artriit. Ja määrati rohud. Trexan ja Medrol, millega ravitakse ka vähki. Mille kõrvaltoimed on jõhkrad! Ma ei hakka neid õudusi siia välja toomagi. Kabinetist lahkudes paluti ravimite infolehti mitte lugeda.
Lahkusin sealt silmad pisarates. See ei ole võimalik! Kas leebemalt ei saaks raviga alustada? Kas tõesti on meil see haigus? Olen juba päris palju lugenud selle haiguse kohta ja seal on väga palju analüüse, mida tuleb teha, et seda diagnoosida. Kui küsin arstilt vajadust ultraheli teha, sain vastuseks, et ta käed on juba nii kogenud, et ta tunneb selle kõik oma kätega ära. Aga mina peaksin neid käsi usaldama nii palju, et oma lapsele sõna otseses mõttes mürki sisse anda? Ma ei ole sellega nõus. Enne selliste rohtude manustamist peame olema 100% kindlad antud diagnoosis. Ja teiseks, mis on alternatiiv sellisele ravile? Ja oleks, et neid rohte peaks võtma paar nädalat. Ei, neid peaks manustama esialgu kolm aastat ja iga paari kuu takka käima andmas vereanalüüse saamaks teada, kas lapse neerud ja magu peavad sellele toksilisele koormusele vastu.
Õnneks saime oma kohaliku arstiga oma mured kenasti jagatud ja uue saatekirja teise arvamuse saamiseks Tartus. Tänaseks on Indy jalad paremad ja ta toetab ühele jalale rohkem kui enne. Enam neljakäpukil ei liigu. Nii kui korralikumalt jalgu puhkab, läheb olukord paremaks. Aga nii kui tal enesetunne parem, kipub ta liiga aktiivseks minema ja teeb endale jälle liiga.
Äkki ikka on meil tõsisem vigastus? Või mingi muu infektsioon liivatormist? Kreekas mitmetes majutustes leidus ohtralt hallitust, hallitusmürgistus? Palun teeme nii, et Indyl ei ole seda hirmsat haigust. Kabinetis öeldu, et ratastooli vast ei jää, aga tippsportlast ka ei tule, ei olnud kõige parem lause mida kuulda.
Hetkel oleme saanud ka Tartust teise arvamuse, mis kinnitas artriiti. Kuid. Seal tehti lõpuks ultraheli. Ultraheli teinud arst kirjutas selgitustes, et liigestes muudatusi pole, küll aga on kahtlus hoopiski kõõlusetupepõletikule. See pani nüüd asjad taaskord teise valgusse, sest selle kohta kirjutatakse, et kõõlusetupepõletik ehk ten(d)ovaginiit ehk tenosünoviit on kõõluste ja neid ümbritsevate sünoviaalkestade haigus, mis 80% juhtudest on tingitud ülekoormusest. Põletikku võivad põhjustada ka trauma (löök) ja külmetused. Krooniline kõõlusetupepõletik tekib ülepingutusest ühetaoliste liigutuste sooritamisel. Sümptomiks on valu kõõluse liikumisel ja mõnikord ka iseloomulik krudin (“rigisev” tenovaginiit). Kõõluse kohal on turse, kahjustatud piirkond on soe. See info klapiks Indy looga kuidagi rohkem. Taoliste teemadega tegelevad vist rohkem spordiarstid. On ehk kellelgi head kontakti, kes tegeleks ka väikeste lastega? Kõõlusetupepõletik võib esineda ka artriidi puhul, kuid siiski ei näita Indy veri meile otseselt reumatoidfaktorit. Veri näitab, et organismis on krooniline põletik. Enne nende karmide rohtude manustamist väikesele tüdrukule, mis võib ta juustest ilma jätta ja mõjutada tulevikus tema lapsesaamist, peame me olema diagnoosis täielikult kindlad. Hetkel me tunneme, et teda ei ole piisavalt uuritud ja tahaks veel kolmandat ja neljandat arvamust.
Meil oli ka nõustamine toitumisterapeudiga (toitumistarkus.ee), mis oli tõeliselt informatiivne ja avas meile selliste haiguste tagamaid, lisaks saime juhtnööre, mida tasuks veel uurida ja kontrollida. Loomulikult saime ka toitumise osas targemaks ja korrastasime oma menüüd. Kiire elutempo on pannud meid poest haarama kiireid snäkke. Aga et organismis põletikutase alla saada, peame loobuma kaseiinist (piimatooted), gluteenist (nisu, rukis, oder) ja loomulikult suhkrust. Ka kartul ja tomat ei ole head valikud autoimmunhaiguste puhul. Katsetame viirukipuu õliga määrimist jalgadele, mis on tugevalt põletikuvastane.
Nii et hääd inimesed. Kogu selle teemaga, andeks, et ma pole suutnud tegeleda mitte millegi muu kui Indy tervisega ja MotoSpiriti veergudel haigutas tühjus. Ma lihtsalt ei suutnud senini millelegi muule mõelda ega keskenduda kui ainult meie tütre tervis. Olen selle ajaga nüüd asjad veidi selgeks mõelnud, võtnud nädala omaette olemiseks, rahunenud, kuid mitte leppinud selle diagnoosiga. Küll ka motoajakirjandus jätkub. Kui kellelgi on aga häid kontakte, häid ideid, kogemusi, siis praegu on iga infokild teretulnud!
