Mu silmad olid üks päev nii paistes, et raske oli välja näha. Mu sisse on kogunenud nii palju emotsioone, et ühel õhtul ma lihtsalt poole ööni lahistasin südamest nutta. Maailma kõige raskem asi on näha oma tütre kannatusi ilma et sina emana saaksid teda kuidagi füüsiliselt aidata. Nüüd on juba kaheksa kuud täis.
Ma arvan, et see murdumine tuli teadmisest, et nädala pärast peame me Indyga kahekesi minema lennuki peale ja sõitma Ateenasse järgmiste arstide juurde viimases lootuses leida lahendusi.
Ühes eelmises postituses jagasin päris pikalt, mis meie tütart vaevab ja tänaseni pole me ikka veel sellele teemale lahendust leidnud. Indyl on siiani mõlemad hüppeliigesed paistes ja see valmistab talle kõndides raskusi. Iga uus tekkiv vigastus läheb samuti paiste, kuid paistetus ei taandu.
Me jõudsime Kreetale juba novembris, kuid tegelikult ei olnud meil üldse plaanis nii kiirelt Eestist ära tulla. Viimane piisk karikasse oli siis, kui vahetasime perearsti ja uuelt perearstilt tuli ainsa soovitusena mitte Indyt uurida, vaid anda saatekiri mulle närviarstile. Süda tühjust ja pettumust täis, lahkusime sealt kabinetist. Pakkisime kiirelt asjad ja tulime lihtsalt tulema, sest me ei suutnud enam Eestis olla.
Eestis pakkus eelmine perearst, et tegu võiks olla juveniilse artriidiga, kui Indy jalad olid olnud paistes paar nädalat. Mitmed eelnevad traumad ei tulnud ta sõnul kõne allagi, sest jalad polnud sinised. Veres reuma faktorit ei olnud. Tallinnas lastereumatoloog ilma täpsemate lisauuringuteta kinnitas seda diagnoosi. Ta väitis, et tema käed on nii kogenud, et lisauuringuid selle diagnoosi tarvis pole vaja teha.
Teise arvamuse saamiseks pöördusime ka Tartusse reumatoloogile, kes veenis mind 3 tundi, et lapsel on see haigus. Ta siiski nõustus tegema jalgadest ultraheli, kust nähtus, et liigestes muutusi ei ole. Küll aga kahtlustas ultraheliarst, et Indyl on kõõlusetupepõletik, mis klapib väga hästi tema käitumise iseloomu ja korduvate traumadega.
Suunamisi ja soovitusi oi kui palju
Me käisime Eestis kõikvõimalikes kohtades, et teemat ikkagi edasi uurida, sest vanemate süda ei olnud rahul. Käisime erakliinikus lastearstil, kes ei suunanud meid mitte kuskile edasi ja arvas, et küll riikliku haigla lastereumatoloog teab. Käisime erakliinikus reumatoloogil, kes soovitas lihtsalt kasutada enda loodud külmaravi kabinette. Muidugi pärast seda, kui ta oli meile öelnud, et ta tegelikult lastega ei tegele, visiiditasu olime maksnud ja vestlus ehk oma asjade reklaam kuuluski antud erakliiniku juhtkonna sõnul visiidi alla. Eelnevalt küsisin isegi telefonitsi üle kui olin lugenud nende kodulehelt, et antud reumatoloog tegeleb ka lastega, et kas on info on tõene.
Käisime ennetusmeditsiini kliinikus, kust anti soovitusi järgmistesse kliinikutesse pöörduda ja oma rahadega lasta testida kas Indyl võib olla hallitusmürgistust ja mis olukord on tema soolestikuga. Käisime refleksioloogi juures: maksime raha, saime seansi, lubati tagasi kutsuda, et pakkuda lahendusi, kuid tagasi tuli lihtsalt telefonikõne, et tema meid aidata ei oska. Tänan vähemalt aususe eest.
Seejärel pidasime nõu toitumisnõustajaga. Tema info oli vast kõige kasulikum ja asjalikum, sest tema andis meile soovitusi, mida menüüst välja jätta ja mida süüa, et mitte toita Indy organismis olevat põletikku, sest jalad kohati kuumasid.
Ma ei olnud just palju homöopaatiast kuulnud ja ma ei teadnud, mis see päris täpselt on. Püüdes haarata igast õlekõrrest, pöördusime ka homöopaadi poole. Mõni ei tahtnud meid mingil põhjusel üldse jutule võtta ja suunas üha järgmise juurde. Leidsime siis ühe Tatjana. Rändasime Indyga kahekesi jälle pealinna, rongid-taksod jne. Kaheksakümne euro eest jutustasime tema kabinetis. Saime kaasa mingid kummalised valged terad, mida kaks korda nädalas võtta. Proovisime ka ise seda palli, maitses nagu glükoos. Kahjuks me mingisugust mõju nendest ei täheldanud. Lisaks oli selle Ukrainast pärit naisega hiljem väga keeruline kontakti saada.
Läbi tutvuste soovitate meile järgmist homöopaati. Läksime tema vastuvõtule. Tundus asjalik, määras jälle väiksed pallikesed, mida seekord pidime võtma 3 korda päevas. Kui esialgu tundus, et seal justkui oli mingi mõju, siis pikas perspektiivis ei teinud need mitte midagi. Pöördusime uuesti vastuvõtule, saime järgmised terad – muudeti niiöelda raviplaani, aga nendest tundus justkui oleks asi tagasi hullemaks läinud, misjärel mingi aja pärast me lihtsalt loobusime nende võtmisest.
Vahepeale lisainfoks, et Kreekas oleme saanud infot, kus Eesti homöopaatide sõnul on see väga levinud ja terakesi saab igast apteegist, et see asi pole sugugi nii. Neile teadaolevalt ei tohiks neid terakesi Eestis müüagi. Kreekas õiget homöopaati leida pole aga sugugi nii lihtne. Näiteks Kreetal neid teadaolevalt peaaegu polegi.
Miks peaks firmaomanik mulle isiklikult helistama?
Miks me perearsti vahetasime? Meie kandis on ühe suurema perearstikeskuse filiaal. Suveajal asendas meie pereõde üks teine töötaja. Olin läbi lugenud Tartu ülikooli laste reumatoloogi poolt koostatud brošüüri juveniilse artriidi teemal, kus olid välja toodud analüüsid, mille põhjal seda haigust diagnoosida, kuid mida meile polnud tehtud. Palusin siis sellel asendusõel võtta vereproovi ja teha need analüüsid. Hiljem sain teada, et need analüüsid olid päris krõbeda hinnaga.
Meid mõlemaid Indyga vaevab ka tugev aneemia, siis septembris uuesti pöördudes ei soovitud meilt enam vereproove võtta. Hädavaevu sain uriiniproovi välja pressida lapsele.
Mõne aja pärast tuli mulle selle perearstikeskuse ettevõtte omanikult telefonikõne. Ja see telefonikõne ei olnud tore. Ta andis mulle mõista üritades mind manipuleerida, et kui mina ei kuula nende sõna ja ei tee lapsega seda, mida nemad arstidena ütlevad, jääb meie laps ratastooli ja küsib täiskasvanuks saades, et ema, miks sa mulle rohtu ei andnud? (ehk siis pereõde oli sellele firma omanikule avaldanud pärast viimast käiku, et me ei ole veel hakanud võtma välja kirjutatud ravimeid).
Aga mis siis, kui ta on ükspäev täiskasvanu ja küsib mu käest: ema, miks sa andsid mulle neid ravimeid? Sest nende pärast ei pruugi näiteks tema enam mitte kunagi ise emaks saada. Need ravimid ei ole mingi ibuprofeen, mis samamoodi meie lapsele kõrvalnähte tekitavad. Lisaks oli meil südames nii palju küsimusi, sest me ei olnud selles diagnoosis kindlad. Me tundsime, et meie last on liiga vähe uuritud. Lugedes medrooli ja trexani kõrvalnähtusid, siis me lihtsalt ei julgenud nii jõhkraid ravimeid lapsele anda. Neid peaks manustama vähemalt kolm aastat ja neil on võimsad kõrvalmõjud.
Lisaks oli meil kogu see info, mis pärast Indy teemal blogipostitust meieni jõudis. Kõik need kirjad ja telefonikõned, mis tulid, kuidas teistel sarnases olukorras olnud inimestel on nendest ravimitest olnud kõrvalnähtude näol rohkem probleeme kui nendest rohtudest on abi olnud, siis loomulikult olin ma segaduses. Arstid ei soovi sinuga inimlikult rääkida ja meil ei ole võimalik mitte kellegagi sel teemal normaalselt arutleda, mis on plussid, mis on miinused ja kui suured on meie riskid. See ettevõtte omanik sõimas mind lihtsalt läbi. Jätsin selle teema tol hetkel, kus seda ja teist.
Aga see jäi mind närima. Mõtlesin, et ma ei saa lubada endale niimoodi öelda. Kuidas üks minu jaoks võõras inimene – meil ei ole perearstisüsteemis temaga kokkupuudet, sest tema ei ole meie perearst – on nii jultunud, et mulle helistada ja öelda, et ma jätan oma lapse ratastooli.
Ega järgminegi etem polnud
Kuna see telefonikõne jäi kripeldama, kirjutasin sellele firmaomanikule oma südamerahuks kirja, et see telefonikõne oli väga ebaviisakas, ebainimlik ja näotu ning palusin, et ta ei helistaks mulle enam mitte kunagi. Ta pani mu saadetud meili meie lapse digilukku üles!
Hakkasime otsima uut perearsti. Kõik nimistud on täis kuni lõpuks leidsime meist ca 40 kilomeetri kaugusele kolm aastat tagasi tööle hakanud ukrainlasest perearsti ja saime sinna nimistusse terve perega.
Kuna mul juhtus oktoobris mootorrattaõnnetus ja murdsin jalaluu, oli mul tarvis saatekirja kirurgile ja röntgenisse. Panin ka Indyle aja. Läksime siis vastuvõtule lootuses pöörduda sinna puhta lehena ja uue algusena. Digiloos panin kõik ebavajalikud dokumendid arstile suletuks kuni mingite vereanalüüsideni, kuid igasugused selgitavad tekstid nii palju kui võimalik, panin suletuks.
Istun arsti laua ääres. Püüan rääkida talle meie lugu, meie muret, millest kõik alguse sai ja ta lihtsalt istub arvuti taga ja sa näed, et ta loeb midagi arvutist ja ta ei kuula sind. Küsisin, mida te loete sealt? Ta nähvas mulle: „Mis sa arvad, et sa saad need dokumendid mu eest ära peita?“ Mul vajus suu ammuli. Ta ei kuulanudki meie muret ära ja soovitus mul närviarstile minna, kuhu oleks ta lahkelt olnud nõus ja valmis saatekirja andma. Ta ei lasknud mul oma jalaga seoses isegi ise endale kirurgi valida, vaid helistas oma sõbrale kuskile Rakverre, et mind sellele patsiendiks sokutada.
Nii et kui keegi teab kuskil mõnda normaalset perearsti, kelle nimistus on ruumi, siis üks viieliikmeline perekond otsib omale jälle uut perearsti.
Kokkuvõttes pole siin isegi mitte kõiki kohti ja asju kirjas, kust me Indy murele abi proovisime leida. Tavameditsiin on jäik ja ühe inimese ilma uuringuteta pandud diagnoosis kinni. Suurim eesmärk, saada meid etteantud ravimeid sööma ja seejärel maoravimeid jne. Kuldaväärt kliendid oleksime ravifirmale ja nende esindajatele meie meditsiinis.
Alternatiivsed variandid. Mõni osa neist panustab kindlalt sinu rahakoti tühjendamisele ja murele kaasa elamisele, mitte niivõrd lahenduste leidmisele ja aitamisele. Tasub olla väga ettevaatlik nii tavapärases meditsiinis kui alternatiivses. Usun, et mõlema poole peal leidub häid ja südamega inimesi, kuid on paras teekond nendeni jõuda.
Nagu oleks peaga vastu seina jooksnud, korduvalt
Nii need päevad ja kuud möödusid üha googeldades, tuttavate meditsiiniinimestega nõu pidades ja rääkides ja erinevaid kohti läbi kolades kuniks siis viimase perearsti vastuvõtuni, mis oli viimane piisk karikasse. Rääkimata mitmetest läbi proovitud vanarahva tarkustest: teelehed, kapsalehed, mesi, sool, salvid, lehmaudarasalv jne. Tekkisid küsimused: mis eesmärke ja kelle huvisid erinevad meditsiinivaldkonnad tegelikult teenivad? Mis on saanud arstivandest? Kas kõik ikka on nii nagu meile püütakse selgeks teha? Kas kõike ja kõiki saab uskuda?
Me tundsime endid nii tupikusse jooksnuna, et kõigi vaimse tervise nimel tasus asjad kiirelt kokku pakkida ja ära minna, et keskkonda vahetada. Ei olnud eesmärki kui kauaks, aga ära oli vaja minna. Kõik jäi pooleli ja tegemata. Tööd töökojas lõpetamata, buss reisiks välja ehitamata, aga me lihtsalt ei kannatanud enam Eestis olla. Kuna Indy olukord oli kõik need kuud stabiilsena püsinud, mõtlesime, et läheme kasvõi kuuks või paariks minema. Nüüd oleme olnud juba rohkem kui kolm kuud, aga sellest kõigest edaspidi.
Comments
Pingback: Juba kuu levelil 3.6! – MotoMari