Hip-hip-hurraa! Meie väike beebi Elistin sai täna juba kolme kuuseks! Oleme nüüd uue elukorraldusega harjumas. Tunnen, et sünnitusest olen ka taastunud ja tasapisi hakkame elu sättima aktiivsemasse formaati ehk siis hakkame majandama! Teeme esmalt ühe peo, siis ühe ajavõtuga trenni ja lõpuks Põrgulised!
Palju õnne väike piiga – juba terve kvartali jagu oled meid rõõmustanud 🙂
Kevad pole krossirajaelu tänavu kuidagi soosinud – põhjaveetase on siiani päris kõrgel ja vihma on samuti ohtralt sadanud. Krossiraja osas on silmaga nähtav, et veetase on üleval ja Põrguliste raja avatud karjääriosas samuti on alles suured lombid. Päris metsa sisse polegi veel vaadanud, aga ilmselt madalamates kohtades pole sealgi midagi rõõmustavat ja talvetormidega on ohtralt puid rajale murdunud. Ehk siis kokkuvõtvalt on tänavune hooaeg kuidagi väga venivalt alanud just ilmade ja loodusolude poolest ja sõitjaid on samuti vähe käinud. Pole veel jõudnud sinna korralikult murugi niitma. Pühapäevalgi keegi kommenteeris, et räämas on. Aga noh, sorry but not sorry – anname endast iga päev oma parima ja krossiraja majandamine peab siiski toimuma kodu, pere- ja tööelu kõrvalt. Küll me ükspäev selle golfiplatsi ka jälle ilusaks niidame 😉vaat et siis keegi jälle tsikliga braapsu ei tule me murule tegema! 😀
Täna hommikul tunnen ennast aga pärast pisibeebi tulekut grammikese veel rohkem inimesena. Eile õhtul sai üle pika aja kondiväänaja juures käidud, kes mu kere kuidagi normaalsemasse seisu tagasi aitas pärast rasket lapsekandmist ja igapäevast laste kantseldamist. Suure kõhuga täiskükis laste tõstmine paneb põlved lukku ja liigne raskus ragisema – tundub, et selle saime korda.
Pühapäeval väänasin bussist välja astudes oma parema hüppeliigese jõhkralt välja. Täpselt sama asi juhtus aasta tagasi, aga veel sandimalt. Kõige hullem on see, et kukkudes oli mul beebi süles, kes käis hops-hops mul mööda käsi nii, et kui ma lõpuks külili lendasin oli beebi mul krattipidi üleval peos ja pääses maaühendusest. Hämmastav, kuidas instinktid ohuolukorras meid tegutsema panevad. Kolmas laps ja senini pole ma beebiga kukkunud, oli ikka hirmus kogemus küll.
Hüppeliiges läks muidugi hoobilt suureks ühtlaseks Munamäeks. Eile aga surus kiropraktik oma maailma kõige teravama küünarnukiga mulle reie küljele mingi punkti peale – kohutavalt valus! Aga tundsid, kuidas hüppeliiges läks vabaks ja labajalga jälle normaalselt liigutada sain. Inimesed on ikka väga põnevalt üles ehitatud – remontida tuleb hoopis kuskilt mujalt, mitte otseselt sealt, kus valus on.
Praegu on meil kibekiired ajad aga töö juures. Olen siin kuidagi pikalt kodusena vinduma jäänud ja teadagi, kõige elusamana tunnen end siis kui midagi suuremat korda saata. Ja lisaks kirjutamisele meeldib mulle millegi pärast kohutavalt igasugu asju organiseerida. Meie kodukohas Aravetel toimub üritusi VÄGA harva. Meil on aga tohutusuur hoone, millest ca 800 ruutmeetrit seisab tühja. Mis oleks, kui orgunniks ühe ägeda peo? Retrostiilis muusikaga suvealguse pidu, hoovis on Motomari baar ja diivanitega vabaõhu jämmimise ala. Hullult palju tööd on veel vaja selle kõige nimel teha, aga igal juhul olete 18. juuni õhtul peole oodatud!
Ja loodetavasti tõmbab krossirajal see veetase ka lõpuks alla, mis tähendab, et asume organiseerima ka Põrguliste sõitu, mis võiks aset leida kas 2. või 3. juuli või hoopis 24. juuli, oleneb ajavõtust ja kiirabist. Enne aga katsetame üht uut süsteemi ja 24. juunil pärast jaanipidustusi on kõigil võimalus Aravete krossirajale tulla ajavõtuga treeningule. Täpsema info hõikame sotsiaalmeedias ja kodulehtedel välja üsna pea.
Varsti siis peol näeme! Või krossirajal!
