Ma ilmselt olen seda lugu juba rääkinud, et kunagi ei kujutanud ma end just erilise pereinimese ja laste emana ette. Mu kaasal võttis ikka aastaid aega veenmaks mind pere looma. See otsus on mu elu ja nägemuse elust pea peale pööranud, muutnud kardinaalselt üldse arusaama elust ja pööranud tagurpidi kõik varasemad prioriteetid. Tuleb tunnistada, et mõnikord on süda tõesti nii armastust täis, et see justkui ei mahuks sinna enam ära.
Tänasel lastekaitse päeval tundus paslik pajatada lastest. Sinnani, kui meil lapsi polnud, ei osanud ma ette ka kujutada, kui palju suurt armastust võib ühe inimese sisse ära mahtuda. Ma ei tea, missuguseid tundeid teistes peredes tuntakse, aga mina tunnen iga päev tohutut armastust ja tänu nende kolme maruägeda persooni eest meie peres. Loomulikult tuleb ette päevi ja olukordi, kus kõik ajab hullult närvi ja tundub võimatu missioonina mingisugustki korda luua.
Jõgeval olid motokrossivõistlused ja väikese beebiga ei taha väga pikka päeva krossil koos kahe teise väikelapsega veeta, siis mõtlesime, et läheme poolest päevast Tuljo sõitu vaatama, hea lühike maa sõita. See päev ei olnud see hea päev. Mul läks kaks ja pool tundi aega, et koos kõikvõimalike jonnituuridega kõik kolm last toita, kasida ja riietada. Siis hingad väga palju kordi sisse-välja, rahuned. Seejärel hoiad mõnda aega hinge kinni lootes, et kui kõik lõpuks autosse saad, siis on kõigi vajadused rahuldatud, et keegi veelkord süüa või pissile või teise mänguasja ei tahaks.
Aga hoolimata kohati keerulisena tunduvast majandamisest nendega, on seda rõõmutunnet nii tohutu palju. Kui saad autoga lõpuks liikuma, vaatad tahavaatepeeglisse ja sealt vaatavad vastu maailma kõige armsamad näod kõige ilusamate silmadega. Ja eelnev hullumeelsus ununeb, süda rahuneb ja täitub võimsa armastuse tundega.
Kui vanim tütar kolmene oli, siis kohalikus poes käies kuulsid teda eemal riiulite vahelt hõikamas: “Emme!” Ma armastan Sind!” ja siis kohkusid-kõhklesid hetkeks nii avalikust tunnete jagamisest, aga vastasid kõva ja selge häälega, et emme sind ka kallikene. Ja siis hõigatakse üle poe: “Olen su priintseesss!” Ja see kõik on nii äge! Või kui nad tulevad ja hooga kallistavad ja musitavad sind. Või kui üritad vannis mõnuleda ja siis tulevad õde-venda salamahti, tõmbavad dušikardina eest kaasas mänguköögist võetud potid. Kahekesi asuvad nad nende mängupottidega sulle vett peale kallama jutustades, et emme, me hoolitseme su eest. Või kui mõnel päeval läheb meel nii mustaks, et silmanurka suisa pisar kipub, siis tullakse vetsupaberinutsakaga, pühitakse su pisar ja lohutatakse, et ei ole hullu.
Lisaks sellele tohutule armastusetundele on oma laste üle ka tohutu uhkuse tunne. Iga päev vaatad ja imestad, kui leidlikud, toredad ja andekad nad ikka on! Nad on lihtsalt nii toredad tegelased, et seda kõike on väga keeruline sõnadega väljendada, seda saab vaid kogeda. Ma ei oleks iial osanud arvatagi, kuidas lapsed võivad kogu mu elu pea peale keerata ja seda positiivses võtmes. Ma ei teadnud, et on olemas nii suur ja võimas armastuse-, rõõmu-, õnne- ja tänutunne. Aitäh teile maailma armsaimad lapsed, et olete tulnud meie juurde meile nii paljut siin elus õpetama ja kogemusi tooma. Kaitskem ja hoidkem oma lapsi ja minu kogemust mööda on parim kingitus lastele see, mida rohkem nad saavad kogu perega koos aega veeta. Ja omakorda on vanematele kingitus see, kui laps õhtul voodis õhkab, et meil on ikka nii tore pere ja tal oli nii rõõmus päev.
Ja just praegugi kiikas vanim tütar üle ukse, et mulle hõigata, et ta mind armastab ja siis arvutilaua juurde mind kallistama tulla. Kui armas ja äge! Ilusat lastekaitsepäeva kõigile!
