Hei! Kuidas läinud on? Ühel hommikul oma väikese Elistiniga tegeledes tabas mind tundmus, et on taas aeg. Taas aeg tegudeks ja ellu ärkamiseks. Olen olnud kadunud nii füüsiliselt kui vaimselt ja olengi tegelikult võtnud aega ollagi kadunud teatud põhjustel. Selline tunne on olnud, et väga raske on siinses maailmas plaane teha, sest päeva pealt võib kõik muutuda ja nii olemegi perega päev haaval kulgenud. Tasa ja targu.
Tahtsin sulle jutustada, mis siis vahepeal toimunud on. Kirjutamisesoolikas on samuti tükk aega varjusurmas olnud, aga ühel hommikul kohe tuli tunne peale, et tahaks maailmale endast märku anda.
Möödunud suvel kui noorim laps sai aastaseks olin pannud paika mõtted, kuidas nüüd elus edasi. Hakkasin juba aktiivsemalt oma auto-moto ajakirja teemaga tegelema ja meeskonda/toimetust kokku kutsuma. Esimene kohtuminegi leidis aset. Traditsiooniline peremudel ehk siis kaks last, poiss ja tüdruk, olid meie elus olemas. Tundus olevat aeg elus edasi liikumiseks ka tööalaselt. Kui poja sai aastaseks, käisime kõik verd andmas, et vaataks, kuidas kõigil tervised on, sest olin isegi 20 kilogrammi kaalu langetanud. Kaks last järjest olid oma jälje jätnud ja ehkki meeleolu oli ülev ja tegudevalmis, siis füüsiline pool üsna kurnatud. Hemoglobiin madalavõitu ja rauavarud pea täitsa nullis. Nõrkus ja kehv enesetunne muudkui süvenesid suve edenedes, hullult loju oli olla.
Ma mäletan, et ühel ilusal suveõhtul grillisime lastega õues ja ühtäkki teatas toona kolmene Indy Mari mänguhoos, et temal tuleb Tartust õde. Naersime kaasa Tuljoga, et ei-ei, Tartust juba venna tuli ja ühtki lisaõde või -venda nüüd niipea küll plaanis pole. Indy jäi aga endale kindlaks ja kordas ennast, et ei, temal tuleb Tartust õde. Selgituseks, et mõlemad lapsed sündisid meil Tartus.
Minu nõrkus ja kehv enesetunne aga üha süvenes. Toitsin poja alles rinnaga ja naiste asjad olid ka nii kuis nad juhtusid ehk siis mitte midagi korrapärast, aga lisaõdesid ja -vendi olime otsustanud küll vältida ning äsja vahetasin kaitsevahendi välja hormonaalsete vastu. Ja oi kui suur oli üllatus kui ükspäev tekkis minus kahtlane tunne, et äkki ma nii nõrga ja väsinuna ennast tunnengi, sest Indyl võib õigus olla? Inimorganism on põnev ja nagu üks parameedik mulle ütles, siis igasugused tabletid on ju inimene välja mõelnud ja need ei pruugi kunagi 100% just sinu jaoks õiged olla. Nii selguski, et tõepoolest, keegi sealt Tartust meie juurde tuleb. Nii et head emad, kes te rinnaga toidate, siis sel ajal võib meie organism olla kuidagi teisiti seadistatud, nii et igasugused tabletid, eriti hormonaalsed, ei pruugi päriselt oma tööd teha. Ma ei ole ekspert, aga jagan lihtsalt oma kogemust.
Nii et jaa, plaanid-plaanid! Suurejoonelised plaanid tuli nüüd kõrvale panna, sest elul olid meiega teised plaanid. Esialgne suur šokk asendus mõne aja pärast suure õnnetundega ja tundega, et just täpselt nii peabki olema! Kui äge võib tulevikus neil põnnidel üheskoos olla, kolm on ikkagi seltskond ju juba! Ja ühel sügisõhtul teatas Indy meile veel, et Elistin tuleb appi koristama. Nii kindlalt ja selgelt, et just Elistin. Ja Elistinist jutustas ta meile mitmeid kordi. Uurisime siis, et millal ta tuleb. Kaheksa ja pool saime vastuseks. Sünnitähtaeg oli veebruari lõpus ja eeldasime, et äkki kolmas laps otsustab veidi varem tulla siis äkki 8. veebruaril, aga ei tulnud. Eeldada ei tasu. Meie väike piiga sündis 8. märtsil – naistepäev sai meie peres täiesti uue tähenduse. Ja kuna Indy Mari nii selgelt meile kõike jutustas, kes tuleb ja millal tuleb, siis nimeks saigi tema öeldu – Elistin. Ei julenud saatusele vastu vaielda ja pealegi kõnetas see põnev nimi meid koheselt. Esimene Elistin Eestis kah veel 🙂 Nagu teistegi laste puhul, Indy Mari ja Jakary samuti ainsad Eestis ja vastavalt nimeseadusele tuli pikalt googeldada, et tõestada, et maailmas kuskil keegi päris inimene ametlikult veel sama nimega, sest muidu ei saa Eestis sellist nime panna.
Aga kolme lapse emana ma ennast tegelikult nii pea küll ette ei kujutanud. Igal juhul plaanide tegemisest olen ma loobunud – elu ikka üllatab omasoodu 🙂 Ja meie väike selgeltnägija on korduvalt rääkinud sedagi, kuidas nemad Jakary ja Elistiniga maja värvisid ja siis emme-issi Tartust vennaga tulid. Tänagi hommikul väiksel beebil riideid vahetades küsis Indy, et mis me väikseks jäänud beebiriietega teeme? Mu vastust ootamata leidis ta, et äkki paneks kasti, sest mõni beebi võib veel tulla. 🙂
Tänaseks oleme uue pereliikmega harjunud, aga tuleb tunnistada, et kolme väikelapsega majandamine vajab veel harjutamist. Kui Elistin sündis ja talle otsa vaatasin, oli mul tunne, nagu ma teaks teda, justkui ma juba tunneksin teda kuskilt. Ja täna on meil tunne, et just nii pidigi saama, justkui Elistin oleks kogu aeg meiega olnud.
Rasedus ise polnud aga kuigi roosiline. Tsirka poole pealt läks see füüsiline olemine kuidagi eriti raskeks. Pime, rõske ja külm aeg oli kah ja kõik see riidesse pakkimine ja üldse endale külmaks ajaks riiete leidmine. Esimese lapsega on rasedus lust ja lillepidu, sest saad ainult endale keskenduda. Kolmandat oodates läks füüsiliselt päris keeruliseks, sest kantseldamist vajasid ju veel kaks põnni. Rasedana 12 kilose üle aastase poisimüraka oppasse nõudmised ja tema autosse tõstmised või ringi tassimised võtsid kohati ikka silmanurga märjaks, sest nii kuradi raske oli.
Tasapisi hakkasidki juba väljaskäimisi vältima, sest külmal ja porisel ajal suure ja rasedana ei olnud see lastega majandamine sugugi lihtne. Ja nii ma oma koju ennast lõksu jälle jätsingi. Ja nii hakkasid pead tõstma suhteliselt kehvad emotsioonid, sest tundsid end saamatuna, aga samas sa lihtsalt füüsiliselt ei suutnud. Lõpuks hakkas mulle totaalselt ajudele käima meie elukoht. Mõnus privaatne olemine, kus naabreid pole mitmete kilomeetrite ulatuses. Tuisud ja tormid panid meid oma koju vahepeal suisa lõksu, sest kohalik sahamees oli sel talvel eriliselt mitte teotahteline. Aravetel aga, kus on ka meie tööpesa, oli meil juba viis aastat tagasi ostetud üks korter, mida vaikselt ehitasime. Juhtumisi tuli müüki ka selle korteri vastaskorter, mis pani mõtted veerema. Nüüd me elamegi hetkel siin vastaskorteris ja hakkame sügise poole neid kaht korterit kokku ehitama. Meie privaatsest maakohast saab hetkel suvel olemise koht. Aravetelt on kolme lapsega lihtsam liikuma saada ja töökoht ka mõnusa pooletunnise jalutuskäigu kaugusel.
Ehk siis minu õppetund – õppisin, et mõnikord tuleb elule alistuda ja kõik ei käi minu mõeldud plaanide kohaselt. See kõik kokku on olnud šokeeriv, masendav, kuradi raske ja samas nii õige ja rõõmutunnet täis. Mulle on ette heidetud seda, et ma ei ole samasugune nagu kümme+ aastat tagasi. Ma ei saagi olla. Leian, et elu ja kõik on pidevas muutumises, õpime ja muutume läbi erinevate kogemuste. Nii et tere jälle maailm! Täna järgisin oma tunnet, et tahaks endast maailmale märku anda. Ma ei luba mitte midagi mitte kellelegi, aga järgin vastavalt võimalustele täita enda soove jälle midagi korraldada ja aktiivsemalt kirjutada. Näeme-kuuleme, kirjutame-joonistame peagi veel!
