Pärast seda kui oma neljapäevaselt Läti minireisilt tagasi jõudsime, suutsin mina endale suurest pingelangusest palaviku hankida. Saad paariks päevaks rihma veidi lõdvemaks lasta ja juba annab organism ka alla. Ma nimelt ei kannata absoluutselt neid jäiseks konditsioneeritud poode ja tanklaid ja pühapäeva hommikul Tartus tanklast kohvi võttes ning järjekorras oodates kohe tundsin, kuidas see külm kliimaõhk konti tungis. Järgmiseks päevaks oligi 37,5 platsis – vuih! Midagi polnud teha, ööpäeva lubasin endal paraneda, aga Põrgulised vajasid korraldamist.
Teisipäeva õhtuks suutsin ennastki rajale vinnata. Rajameister varus paagid kütet täis ja lükkas päev otsa rada, nii et õhtuks sai see täitsa siledaks. Pühapäeval ja esmaspäeval sadas mõnusalt vihma, nii et rada oli hea hooldada, aga vett tuli ikka nii vähe, et õhtuks kippus rada kohati juba tolmu üles võtma.
Minu töödeks järgnevatel päevadel oli veel agaralt netimajanduses Põrguliste sõiduga tegeleda – üritust jagada, eelreganuid kirja panna, nende kirjadele vastata, ajavõtule info saata, Velt Motocenteriga asju ajada, kes soovisid Põrguliste Metsasõidule endid promoma tulla jne. Kolmapäeval tõime Tapalt pakiautomaadist sinna saadetud auhinnad – vineerist kikilipsud Augustiballi puhul – ära, ostsime kaks kasti šampust ja kangapoest lipsude tarvis linti. Jalutasime ka Põrguliste rada läbi ja otsisime võimalusi uuteks
lõikudeks ning panime rajaplaane paika. Juba varasemalt oli Tuljo ühe krossiraja äärse lõigu kopaga ära kaevandanud ja perve pealse võsaga üks-null teinud, nii et sinna kohta sai väike hüpegi. Kolmapäeval oli veel viimane võimalus metsarajal trenni teha, mida üks meeskondliku paar ka ära kasutas.
Metsaraja ettevalmistustega tegi Tuljo algust neljapäeval, mil eelnevalt planeeritud uued metsaraja lõigud sisse lükkas ja jõudis veel ka suure osa rada ära hooldada. Ja nagu vene tehnikale kohane, sai ta mitu korda ka buldooseril linti tagasi peale panna, mis on parajalt palju aega rööviv tegevus. Siis saime veel kohaliku talu peremehega läbi rääkida, kust ja kuidas tema põllult sõita võime. Reedel jätkas rajameister oma tööd ja mul tuli ajakirja Maale tarvis leiutaja rubriiki lugu kirjutada. Sügisnumbris tuleb juttu leiutaja Viplalast, kes omale käepärastest vahenditest toreda pitsa ahju tegi, armastab traktoreid putitada ja vajadusel on isegi kuue tunniga koju emexi hunnikus leiduvatest asjadest valukoja teinud, et alumiiniumist uus detail valada.
Vahepeal saime ka päris tõsiselt vihastuda. Juba paar päeva enne märkasime, et mingi maastur on meil käinud ja sutsu ka krossiraja pinnast katsetanud. Üks hommik avastas Tuljo krossirajalt aga juba päris räiged jäljed ja loomulikult oli kõvasti piruette stardisirgel lastud ja pinnas kõik segamini keeratud. Ilmselt oli vist kehva maastur, sest osadest krossiraja hüpetest üles väga ei saanud, nii et hüpetel olid väga sügavad augud sisse puuritud. Tänks jobu! Selle teo tõttu tuli traktor jälle käima panna ja kütust raisata, et hüpped tagasi korda teha. Lisaks avastasime (ei tea, kas maasturirahva tegu või lihtsalt keegi tahab sitta keerata), et meie kevadel paigaldatud ajavõtu kaabli toru üks maapealne ots on kadunud. Tuljol oli jäetud stardisirge kurvi pikalt maast välja turritama kaks toruotsa.
Nüüd järsku paistis ainult üks. Keegi oli käinud, kaevanud väheke maa alla ja saaginud toruotsa maha, mis tähendab meie jaoks nüüd seda, et peame toru uuesti lahti kaevama ja uue paigaldama. Ikka kummalisi tegusid käiakse meil tegemas. Kes käib prügi laiali puistamas, kes torusid saagimas. Hetkel tahaks küll midagi ropusti öelda, aga maasturimees, ole mureta – sinu saame me veel kätte ja saad uue jalakäijate tunneli ehitada, mis sinu tegevuse tõttu kahjustada sai!
Laupäeval läks juba asisemaks tööks. Treenijaid käis sel nädalal üldse väga vähe – vist ongi nüüd see vaikne aeg rajal kätte jõudnud. Laupäeval oli rajal lisaks meile vaid kaks sõitjat, kes samuti imestasid, et kus küll kõik on. Tuljo jätkas lükkamistöid. Mina sain murult kivid ära korjata ja muru niidetud. Ja kes veel ei tea, siis loomulikult peavad rajaomanikud ka vetsusid küürima. Kuna neid on meil nüüd kokku seitse, siis on seegi paras ajamahukas töö. Kummalisel kombel mõni ikka plahvatab meil seal prilllaua läheduses ja siis tuleb eemalt kõvasti tugevatoimelist autopesuainet peale pihustada, lasta liguneda ja siis ämbrite kaupa vett loopida. Saime sellegi üsna ebameeldiva tööga hakkama ja vetsud taas kenasti korda ning paberivarud täiendatud.
Ja loomulikult hakkas buldooser oma lintidega jälle näkku panema. Üks pool jooksis jälle maha ja metsas parajalt lollaka koha peal. Nii viis Tuljo kopa metsa ja hoidis hinge kinni, et see ratastega kopp ikka mäest üles suudaks ronida ja leiutas seal siis tundide viisi igasugu mooduseid, kuidas kopa ja trossi abil see lint taas peale saada. Kutsus minugi appi ja vastu tahtmist ma selles kopas kusagil järsaku peal pidin kõlkuma ja NATti jupi haaval tõmbama. Pärast lapse sündi olen ma selliste asjade koha pealt kuidagi eriti pehmoks kätte ära läinud 😀 Ei olnud minust piisavalt abi ja linti tagasi ei saanudki. Läksin mäest alla puu taha peitu juhuks kui tross peaks mingil põhjusel NATi ja kopa vahelt pinge alt vabanema ja tahaks mu pead otsast lõigata. Nii nökerdas Tuljo NATi raja pealt meeter meetri haaval eest ära ja loobusime rohkem aega raiskamast selle peale. Õnneks pääses eelmisel päeval haiglast välja meie Belaruss, panime sellele libisti taha ja saime töid jätkata. Ja nii see viimane lihv käib – üks läheb traktoriga ees, teine jalgsi järgi ja paneb linte, korjab kive, kaikaid ja murrab oksi. Rada oli üldiselt väga kuiv, nii et õhtu lõppedes olime parajad tolmuahvid. Seda juba ette teades, olid bussi peal törts seepi ja saunalinad, nii et päris mõnus oli õhtuhämaruses tiiki sulpsatada ja end puhtaks küürida.
Pühapäeva hommikul rajale jõudes tervitasid meid jälle parklas juba tuttavad maasturi jäljed. Meie õnneks sel korral polnud rada lõhkumas käidud, küll aga oli piruette lastud hooga parklas. Hommikul saime asju sättida: genekas ajavõtu tarvis paika, muusika mängima, lisakatse ette valmistada, Veldi proovisõidu jaoks väike rajalõik märgistada ja päev võiski alata. Kõik sujus kenasti ja täpselt keset sõitu tuli rada libedaks tegema ja tolmu kinni võtma vast selle suve kõige hoogsam vihm. Rada oli raske, aga paistis, et mehed ise õnnelikud 😀 Ei taha küll midagi pahasti öelda, aga kerge halb maitse jäi meil sellest, et saime teada, et oma tsiklite promomise eest Põrgulistele auhindadeks toodud sõiduprillid on ühe sõitja sõnul kaupluses juba kümme aastat olnud ja ega neile sõiduks tarvilikke kilesidki pole võtta, seega suht mõttetu kraam. Lubasime selle seitsme paari prillide eest (viis paari jäid järgmiseks ürituseks) kaupmehel tulla end promoma, panime ise bännerid hommikul üles, tema pani surfilipud. Ürituse lõppedes sain telefonikõne, et nad ise läksid ära ja korjaku me surfilipud siis ka kenasti kokku. Noh, esiteks oleks võinud oma plaanidest varem rääkida. Teiseks, päev oli olnud piisavalt pikk, et me ei hakanud ühe eduka ettevõtte asju koristama, kes kasutasid meie üritust endi promomiseks ega aega raiskama oma väikse neljakuuse lapse arvelt. Lipud lehvivad siiani raja ääres ja minugi poolest võivad edasi lehvida, igaüks vastutagu ise oma vara eest.
Põrguliste sõitu jäädvustas sõber Meelis, kes oli üritust vaatama tulnud, aga surusime talle spontaanselt krossiraja fotoka kätte ja saatsime sõitjaid jäädvustama. Galerii leiab Aravete krossiraja Facebooki lehelt Augustiball
Pärast üritust korjasime oma kola kokku ja koristasime platsi ära. Põrgulisi tahaks kohe eriti kiita – väga viisakad külalised! Kui pärast EHKKi etappi korjasime laga kokku ja viisime Väätsa prügilasse endilegi üllatuseks tervelt 150 kilogrammi prügi!?, siis pärast metsasõitu sain vaid kolmest välja pandud prügikotist ühe kerge koti prügi kokku saputada ja parklast neli taarat kokku korjata. Aitäh viisakatele inimestele!
Esmaspäeval puhkasime niisama väsimust välja ja tellisime mu ämmalt sauna. Teisipäeval asus Tuljo juba jälle tegudele ja tõmbas Belarusiga kergelt raja üle. Nüüd viimased päevad on kulunud sellele, et NAT metsast ära tuua ja seda remontida. Ja see, mida mina alati nende trossidega tõmbamiste juures pelgan, juhtuski. Õnnelik õnnetus, aga Tuljo saigi pinge alt vabanenud trossi otsaga piki nina, mis nüüd suurelt lõhki. Lindid on välja veninud ja Tuljo koos oma isa Jaaguga mässavad sellega, et lindid maha võtta ja lüli vahelt välja saada. Lisaks oli uusi polte lintide jaoks tarvis ja mingeid asju veel. Tuljo kolas ümberkaudsed talunikud ja vanad NATi mehed läbi, et vajalikud asjad saada ja kergendasime krossiraja kukrut jälle 300 euro võrra. Veel oli vaja metalli, et buldooseri tera keevitada, sest sinna olid praod tulnud. Rasketehnika remontimine on paras ajamahukas töö, sest raja ääres on masin vaja ka puhtaks pesta, et selle kallal üldse midagi toimetada saaks. Töötunde on selle alla nii Tuljo kui Jaak matnud ikka lõpmatult – ei kujuta ette, kui omast käest poleks meistrimehi võtta ja peaks teenust sisse ostma, siis seda rada küll pidada ei saaks. Lõpuks komistas Tuljo varuosi otsides ühe täitsa korraliku buldooseri otsa, mil alusvanker heas korras, aga mootoris kala. See kuluks meile varuosadeks hädasti marjaks ära. Omanik lubas hinna üle mõelda.
Sel nädalal saime ka tsiklite pesu jaoks viietonnise tünni osta ja juba ka traktori treileril raja äärde ära toimetada. Ma ise pole viimastel päevadel raja äärde jõudnud, sest 8. septembril toimuv kümnes motoorienteerumine “Kesk-Eesti juubelituur” vajab samuti korraldamist ja hulga arvutitunde. Lisaks 9. septembri EMV külgvankrite ja quadide ettevalmistused. Juttude järgi oli Tuljo vist ka tünnile juba koha leidnud ja paika pannud, nüüd on sinna vaja ka torude ja kraanide süsteem külge tekitada. Tegemisi jagub!
Nüüd on plaanid ka Põrguliste osas veidi sassi löödud. Meil oli planeeritud kuupäevaks 23. september. Ühes EMFi kalendris oli nüüd Supikross tõstetud 22. septembri peale, teises PDFi kalendris oli kuupäevaks 23. Uurisin neilt otse seda asja ja selgus, et nad teevad ikkagi 23ndal. Kuna me oleme otseselt sarnased üritused, ei saa neid asju kohe kuidagi samal päeval teha. 22. September ei sobi aga kuidagi meie ajavõtu pakkujale ja mul on kindel soov sama ajavõtuga see hooaeg ikkagi ka lõpetada, et vältida ses osas segadusi. Nii et mida teha? 15. sept on Mulgi maastikusõit, 16. sept Kohtla-Nõmme kestvus, 22. sept ei sobi ajavõtule, 23. sept Supikross, 29. sept TOP200 Maardu, äkki siis 30. September? 6. oktoober Võrtsjärve endurosprint, või 7. oktoober? Mõned telefonikõned ja hetkeseisuga sobib 30. september nii ajavõtule kui kiirabile.
Täna laupäeval on rajal valves Maimu, sest me peame ära kasutama võimalust, et Rakveres on K-Rautas 25% ale ja igasugu asju rajal ehitamise jaoks on meil ohtralt vaja. Pinotexi, akutrelli, kruve, kobasid, OSB-plaate jne.
Eile õhtul lõime Facebooki ka Külgvankrite ja quadide infogrupi, et seal jagada infot võistluste, trennide, tehnika, radade jne kohta. Quadidele küll on oma grupp, aga ei leidnud ühtki kohta, kus ka külgvankrite infot jagada. Kes on asjast huvitatud, liitub https://www.facebook.com/groups/2094797327439230/?ref=bookmarks
