Kuidas möödub üks Põrguliste Metsasõidu korraldamise päev minu pilgu läbi? Mida ma sel päeval tegema pean, et kõik õnnestuks?
Kalendris on ette löönud 22. mai 2021. Kell on juba tund pärast südaööd, aga olen endiselt Aravetel meie klubimajas. Prindin välja juhendit ja sekretärile osalejate nimekirju. Meilis on veel viimased kirjad, kus üks andis teada, et ta kindlasti tuleb ja teine otsustas teise võistluse kasuks. Aijaa, kui on uued Põrgulised, peaks ka uus muusikalist olema! Otsin kiirelt oma välise kõvaketta, kus muusika, mida ma vist oma 15 aastat tagasi armastasin kuulata. Vähe rokilikumas stiilis ja tõmban kiirelt mõned lood pulgale. Kui ma lõpuks koju jõuan, magavad kõik juba sügavat und ja minu silmad sulguvad kell kaks öösel. Kuna varsti aastaseks saav poja ärkab iga natukese aja tagant, saangi jälle vaid hetkeks sõba silmale, last lohutada ja taas unne suikuda.
Kell kuus ajan end voodist välja ilma pläriseva äratuskellata. Väike kahejalgne äratuskell teeb oma tööd hästi. Vesi keema ja kohvi ootama. Et inimeseks saada, on vaja manustada vähemalt kaks tassi. Lappad kokku hunnikus laste asju, et päev üle elada, teed ennast korda ja ongi aeg kõige hullema juures – kuidas äratada kell seitse üles Pätud, kes tavapäraselt magavad vähemalt üheksa-kümneni? Sedakorda läks isegi leebelt ja suurema nututa, kuid et nuttu vältida, siis aeganõudvalt, nii et kodust saame minema alles pärast kaheksat.
Aravetele meie töö juurde on 15 kilomeetrit. Sealt on veel vaja võtta mõned viimased asjad nagu generaator, pikendused, üks pink. Tuljo läheb bussiga tankla kaudu, et benssu võtta ja mina torman otsejoones rajale. Kell on kümne pärast üheksa. Sekretär Riina on juba kohal, aga esimese ehmatusega ei märka ma ajavõttu. Kiire kõne ja Vahur naerab mulle telefoni, et ma olen ju siin. Kohale vurab ka toitlustaja ja mõne aja pärast juba ka esimesed võistlejad. Üks kommenteerib mulle, et ta on esimest korda ja mida teha kui pulss on 200? Naeran vastu, et mida ma peaks tegema, mul 220? Ärevus hinges on korralik.
Esimese asjana märgin stardiväljakule maha oranžid ristid, et tekitada hajutatud stardiala. Ajavõtt on asjad paika saanud ja võime regamise avada. Kui varasemalt on see kleepsusüsteemiga regamine aeganõudvam olnud, siis seekord läheb kuidagi kiiremini. Ehk on oma osa tõesti ka selles, et enamus kandsid ikkagi osavõtutasu ära ja raha enam korjama ei pea. Ka paar sõitjat kiitsid ses osas, et kui raha on kantud, on kuidagi kindlam tunne, et peab ikka minema ja motivatsioon suurem.
Tuljo uus korvipoiss Martin tuli ka meile appi ja saadangi mehed saega metsa, sest veel eile õhtul linte pannes jäi mind üks vildakas puu raja kohal väga häirima. Juhend teadetetahvlile, prügikotid üles, mälupulk kõlarisse, auhinnad laudadele ja ongi vist kõik valmis. Alati on muidugi selline kripeldav tunne, et äkki jäi veel midagi kahe silma vahele, sest sellise ürituse korraldamise juures on sul tarvis miljonit pisiasja silmas pidada.
Kell hakkabki juba kaheteistkümnele lähenema. Kiirabi vurab kohale. Kohtunikele vestid selga, raadiosaatjatesse uued patareid ja kõigile ülesanded kätte. Võistlejad sätivad endid juba stardiväljakule paika. Huhh! Ma ei tea, mida stardis olles kiiver peas võistleja tunneb, aga minus möllab enne starti hull adrenaliin! Sõitja sõidab igaüks iseenda eest, aga mina saadan pea sada sõitjat rajale ja vastutan selle eest, et kõik oleks hästi!
Uurin ajavõtult, kas ta on valmis? Valmis! Asun tagasi stardiväljakule, vaatan üle, et kõik oleks ikka tagurpidi tsiklil istumas, loen peale mõned sõnad ja vajutan stardipüstoli päästikut. Esimene padrun läks tühja! Ruttu teine pauk otsa ja kõrvad lukus! Tsiklid käivituvad ja panevad hooga minema. Süda taob, mis hirmus! Jälgid pingsalt esimest kurvi, esimest hüpet, teist hüpet ja endamisi korrutad, võtke rahulikult, ärge puntrasse pange, maanduge korralikult – need esimesed paarsada meetrit on hullult närvesöövad. Ja kui kõik on stardiväljakult minema saanud, jääd kuulatama, kus ja kuidas tsiklid metsas sõidavad. Kui kaugele nad on jõudnud, endamisi mõtled, et pliis – ärge sõitke linte katki, kas nad ikka lähevad õiget rada pidi. Samas sa ju tead, et kogu rada on tarktoriga ette tehtud ja eksimisvõimalusi pole. Aga inimesi on nii erinevaid ja mõni võib ikka uue lõigu tekitada. Seda on ennegi juhtunud.
Möödas on ca seitse minutit ja siis kuuled, et esimesed mehed on jõudnud nö teise rajatiiba ja hakkavad nüüd esimeselt ringilt naasma. Kuna turbaosa ja avatud vana karjääri osa olid liiga vett täis, pidime seekord rada veidi lühendama ja esimene mees jõuab ringilt ajaga 8.37. Tundub, et sõideti õigesti. Ajavõtu kurvi jõuab järjest mehi, vaatad numbrit ja vaatad tablood – kas kõigi info on ajavõtusüsteemis, kõik paistab ok. Raadiosaatjas on vaikus – metsas olijatelt infot ei tule, et midagi valesti oleks. Nüüd võib meel rahuneda ja väheke vabamalt võtta. Sõit käib, kõik sujub ja jääb üle vaid loota, et sõidu lõpuni kõik hästi läheks.
Ja tund pärast algust hakkab kallama! Ja mitte lihtsalt kallama, vaid suisa rahega loopima. Nüüd juba uurin sõitjatelt, kes tankimisboksist läbi käivad, et kuda olukord on? “Põrgu värk, mis muud!” Saan ka metsas olijatelt infot, et mõnes pehmemas kohas läheb olukord päris keeruliseks. Korraks jääb vihm järgi ja mõne hetke pärast algab taas ja veel hullemini. Võtame vastu otsuse, et hakkame finišit varem anda, 16 minutit enne kella täitumist tõuseb finišilipp ja huilged finišeerujatelt on meeliülendavad. Sõidu viimane lõpp läks juba päris ebamugavaks selles mudas, vihmas ja lögas ja finišisse jõudjad olid lõpu üle väga õnnelikud.
Laekub info, et keegi olla üht kurvi pidevalt lõiganud. Juhend ütleb, et sellisel juhul lahutatakse karistuseks tulemusest üks ring. Otsin asjaosalised üles ja vestleme veidi, on arusaajad inimesed ja kõik laabub. Ja ongi aeg seal maal, et metsast on kõik välja saanud, ka sõitev rajakohtunik ning on aeg kutsuda kõik poodiumi juurde ja jagada parimatele välja auhinnad. Kui aus olla, siis ega see autasustamine ja rahva ees seismine ja rääkimine mulle väga meeltmööda pole, aga kuna Tuljo on veel vähem nõus seda tegema, siis ega mul väga varianti pole. Ja ikka aitäh meie hääle koostööpartnerile Liqui Moly Eestile, kes motosportlastesse panustab ja auhinnalaua väärt kraamiga täidab. Ja kes ka hääd kraami soovib, saab siin šopata https://motopood.motomari.com/
Hommikul saabud tühjale platsile ja vaid loetud tunnid hiljem pärast suurt elu ja melu on plats jälle tühi. See on nii kummaline tunne, kuidas sa näed nädalate kaupa vaeva, teed tööd ja hetkega ongi kõik jälle läbi. Teeme veel tiiru krossiraja osas, et sealsed lindid kokku korjata ja tõdeme taaskord fakti, et Põrgulised on ikka üks tore rahvus küll! Kui pärast motokrossi on parkla ohtralt prügikotte täis, siis pärast Põrgulisi jääb kõik nii kenasti korda nagu poleks midagi olnudki. Aitäh teile! Te olete üks marudamast marudam seltskond!
