On reede õhtu kell 18.30, Aravetel, ikka veel. Ehkki esilagne plaan nägi välja startimist sujuvalt neljapäeva pärastlõunal. Kolmapäeval oli meie ainsaks sihiks jõuda Kreekasse, kuid siis meenus, et millalgi juulis on ju Red Bull Romaniacs! Vaatasime kärmelt netist järgi, et teisipäeval ongi proloog. Kuna seal osaleb palju eestlasi ja neidki, kes meil “Põrguliste metsasõidul” käinud, oli mõte selge – teisipäevaks peame sinna jõudma! Oleme küll varasemaltki seda üritust vaatamas käinud, aga Sibiu linn on juba ise nii äge, et sinna me peame minema.
Ma ei julge enam laua taga istudes endast paremale vaadata, sest seal on A4 suuruses lehe peal tegemata tööde nimekiri. Õnneks suures osas asjad, mida saab edasi lükata. Krossirajal hüppenõlvadel olevat maltsa võin ju augustis ka mürgitada? 😀 Reisiks vajalikud vihmariided saab ju tee pealt ka osta? Ja tühja sest aiamaast, nagunii kasvab selle kuu ajaga maltsa 😀 Egas töö pole jänes, et eest ära jookseb.
Tavaliselt on ikka nii, et kui hakkad end kuskile ära sättima, tuleb just viimasel minutil töödekuhil otsa. Petsi garaažis on meil viimane nädal olnud nii suur hullumaja, et lõivu on võetud nädalavahetustest, mistõttu jäid meie jaoks ära nii Hiiumaa korvikunnid kui Lõuna-Eesti motoorienteerumine. Oma tsiklile, mis peaks meid tuhandeid kilomeetreid jälle kenasti teenima, pole saanud veel üldse korralikult keskendudagi. Hetkel läks Tuljo krossirajale oma isale näpunäiteid jagama, et ta meie äraolekul veidi rajahooldustöid teeks. Mina ootan Petsi garaažis viimast klienti, kes oma mootorsaele järgi peaks tulema ja vihastun natukene Trekkeri e-poe peale, kes oma kodukal müüs üht telki ja saatis mulle hoopis teise, kehvema telgi, aga enam pole aega, et seda ringi vahetada.
Pea on hetkel nii mõtteid täis, et ei oskagi mitte ühelegi neist konkreetselt keskenduda. Kas peaks mõned rahakursid välja kirjutama? Tee peale võib jääda nii Serbia, Makedoonia, Bosnia-Hertsegoviina? Isegi ei tea praegu, mis raha nendes riikides üldse käibel on. Ülemöödunud aastal, kui mu tsikkel veel täitsa laiali oli, tekkis meil jaaniõhtul mõte, et mis oleks kui pakime asjad ja lähme rändame veidi ringi? Spontaanselt vastu võetud otsus, kibekiire tegutsemine, et kõik korda saada ja nädala pärast oligi minek. Reisikogemus sai sigavinge.
Möödunud suvel tegime aga plaanid, planeerisime ühtpidi ja teistpidi, välja kukkus muidugi kolmandat pidi, aga niiviisi etteplaneeritud reis polnud üldsegi mitte nii äge kui varem. Selgi kevadel kui olime seljakottide ja lennukiga oma Kreeka tuuri ära teinud, leppisime kokku, et tänavu keskendume tööle ja kodule ja ei mingit reisi. Aga hirmsasti kripeldas. Kripeldaski senikaua, et nüüd pakime taas spontaanselt asju ja kindlaid plaane ei tee, vaid vaatame, mida elul meile sel rännakul pakkuda on.
Cheers to life!
