Eesti keeles lugemiseks keri allapoole 😉
The next morning, I calmly went for breakfast. I had no desire to go to the motorcycle because I didn’t know its condition and what would happen next. There was a light tremor in my soul because this time I had no shoulder to lean on, and I could only rely on myself.
Finally, I brought the machine from under the roof. I oiled the chain properly, and checked the engine oil. Started it. It worked. Twisted the throttle, and everything worked. What a relief, but still, there was no certainty that everything was okay.
Earlier, I had briefly complained to the hotel admin about my problem, and just in case, she took me to a nearby car workshop, serving as my translator. Besides the strange sound in yesterday’s rain, the lights also swayed, indicating a charging issue. Occasionally, some contacts and switches malfunctioned: the starter button didn’t make immediate contact, and the lights on the dashboard occasionally disappeared. Guided by Tuljo on the phone, we checked with the mechanic to ensure that the magneto nut hadn’t started to come loose. It was fine. However, the car mechanic immediately made a call to a friend who dealt with motorcycle repairs.
Was I out of my mind when I planned it?
A note was left at the hotel reception that the admin is away – she came along as a translator. The repairman ordered me to follow him, and so we drove seven kilometers from the town of Giraltovce in Slovakia. The next one was a delightfully eccentric character. He inspected the bike from all angles. Of course, the language barrier was significant because the admin also didn’t speak technical English. I tried to explain that perhaps the test drive for the engine was too short, and it just had a major overhaul before I came. At that moment, I thought I was in pure madness to come with a bike that had been standing for years to such a distance, but there was nothing to do anymore – I was already in Slovakia 😀
The cool bikeman took the helmet and asked if he could take the bike for a ride. Of course, he could! He went and revved a bit, praised the bike when he returned, and thought I could easily go to Romania. And if something happened, I should come back to him when I return. No service charge was accepted, and they wished me a good trip in every way. It was a truly wonderful experience. Abroad, I actually felt very well cared for by foreigners.
I always have it that when you pay something in advance, things go wrong. Since my idea to go to Romania came quite late, there were very expensive accommodations left in Sibiu. I inquired from our enduro group if anyone had anything extra booked. Someone did. So, I had to make a prepayment for my six nights. It was a bad premonition. And of course, I couldn’t start on the right day because my driver’s license had disappeared.
Don´t pay in advance – you´ll always lose
We searched, but we couldn’t find anything, and I had to wait until Monday morning to buy paper international driver’s licenses from the Road Administration. I didn’t mention anything there about my lost licenses and hoped that presenting those paper licenses along with the ID card would be enough. Moreover, I have never been asked for licenses at the border before. Now, at the Romanian border, it is required.
And you know what happened when I crossed the Romanian border? I was hit by an even worse thunderstorm and hours of pouring rain than the day before! In small villages, the roads were more like rivers, and I reached my destination in Sibiu at ten in the evening. It was once again an incredible day of driving where it was challenging to find even a dry place for a smoke break. The whole way, I motivated myself that in life, there is always a sun after the rain, and sometimes, for the sake of something nice and good, you need to push through even a heavy downpour.
As for Red Bull Romaniacs itself, it was, as always, spectacular! The impressions of Estonian competitors can be found on the motospirit.ee page.
I was sure I had accommodation until Sunday noon and could peacefully do all my writing after Romaniacs finished on Saturday. However, my apartment neighbors informed me on Friday night that the room must be empty by morning. This came as a big surprise! I was quite upset because the plan was actually to go to the city after the event’s closing, but I didn’t feel like looking for a new place to stay, and paying for a night alone for three people seemed ridiculous. Saturday morning, I decided that I wouldn’t stay there and started slowly heading towards Estonia from the finish line.
So, I set the course for home. I rode and contemplated life. Every morning and every moment when I had to do things like refuel the bike, oil the chain, check the oil level, add oil, pack my luggage onto the bike, made me think. Ladies, do we actually know how much men really do for us, taking care of all sorts of time-consuming details that we may not even notice? If you have a lot of vehicles and machinery at home, each of them requires checking and maintenance. Of course, women also do a million little things that men may not notice, but for some reason, the motorcycle journey made me think about how much Tuljo does for us, and I could notice and appreciate it more.
This journey totally cleared my mind!
What else did I think about? While imagining what the folks at home might be doing during the ride and how they were doing, I came to the idea that I could trust my partner more, especially in various everyday matters. I don’t know where and how some such thing has crept into our lives that a woman is always asked about what the children will wear, what to cook, what color to paint something, etc. Yes, certainly, major things are discussed, but I somehow came to the conclusion that I don’t know if I’ve been a bit of a “bitch,” actually criticizing how Tuljo has dressed the kids or chosen the color for the Kamaz crate. Like, why do I, as a woman, think that my decisions and taste preferences are somehow better than my partner’s? Stupid of me! And my goodness, how glad I was that I realized such a thing about myself. I won’t do that anymore. I will undoubtedly try to eliminate pondering and criticizing over trivial matters from my life and respect my partner’s choices and decisions more and even push him more towards making decisions.
A little about the Yamaha TDM – In Estonia, I barely managed to ride about 500-600 kilometers with it. The previous 15 years were spent on the road in the saddle of a completely old-school Kawasaki Zephyr, which was extremely comfortable to maneuver and very easy to ride. But when I sat on the TDM, I sighed heavily and thought that I had fought all my previous motorcycle trips in the saddle and struggled immensely. The old bike had no windscreen or anything that would make life easier when traveling at 100+ km/h, but those 4200 kilometers with the TDM somehow felt much easier and more effortless!
In any case, the return journey went without a hitch, although sometimes in the rain. It was damn good and cool to be alone and challenge myself! For all moms who feel lost somewhere, I warmly recommend taking time for yourself and seriously challenging yourself with something cool in a completely different situation than everyday life can offer. It was extremely fun to enjoy the views and philosophize about life alone in the motorcycle saddle. If there’s any chance, I would gladly repeat such a solo trip for sure!
Rumeenia vol 2: mototeraapia lõi pea tagasi klaariks!
Järgmine hommik läksin rahumeeli hommikust sööma. Mul ei olnud üldse tahtmist sinna tsikli juurde minna, sest ma ei teadnud, mis seisus see on ja mis edasi saab. Hinges oli kerge värin, sest seekord mul ju õlga polnud, kellele toetuda ja loota sain vaid iseendale.
Tõin lõpuks masina ikkagi sealt katuse alt ära. Õlitasin viisakalt ketti, kontrollisin õli. Panin käima. Töötas. Keerasin gaasi, kõik toimis. Milline kergendus, aga siiski polnud kindlustunnet, et kas kõik ikka on korras.
Ennist olin kergelt hotelli adminnile oma muret kurtnud ja ta vedas mind igaks juhuks kõrvalmajja autotöökotta tulles ise tõlgiks. Eilses vihmas lisaks veidrale häälele, kõikusid ka tuled ehk laadimine. Vahepeal mõned kontaktid ja lülitid ka jupsisid: starteri nupp ei andnud kohe kontakti ja armatuuris tuled kohati kadusid ära. Kontrollisime Tuljo juhendamisel telefoni teel koos mehhaanikuga, ega magneeto mutter pole hakanud end lahti kerima. Sellega oli korras. Autoremondilukksepp aga tõmbas kohe kõne sõbrale, kes tsiklite remondiga tegeles.
Hotelli pandi letile kiri, et admin on ära – ta tuli kaasa tõlgiks. Remondimees kamandas, et sõitku ma tema järgi ja nii me Slovakkias Giraltovce linnast seitsme kilomeetri kaugusele sõitsime. Hullult tore vana oli see järgmine. Uudistas tsiklit siit ja sealt. Keelebarjäär oli muidugi korralik, sest ega admin ka ei osanud tehnilist inglise keelt. Üritasin seletada, et küllap jäi mootorile sissesõit liialt väheseks, et enne tulekut sai just kapitaalremondi. Ise ka mõtlesin tol momendil, et ma olen ikka puht hullumeelne, et aastaid seisnud tsikliga niimoodi mitme tuhande kilomeetri kaugusele kohe tulla, aga no mis teha.
Vana võttis kiivri ja küsis, et kas võib motaga sõitma minna. Muidugi võib! Käis ja paarutas veits, kiitis ratast kui tagasi jõudis ja arvas, et võin vabalt Rumeenias ära käia. Ja kui peaks midagi olema, siis tulgu ma tagasi tulles ta juurest uuesti läbi. Teenustasu keegi loomulikult vastu ei võtnud ja soovisid igati head teed. See oli üks tõeliselt tore kogemus. Välismaal tundsin end tegelikult väga hoituna võõramaalaste poolt.
Mul on alati nii, et kui midagi ette maksad, lähevad asjad pekki. Kuna mu uitmõte Rumeeniasse sõita tuli suht hilja, siis Sibiu linna olid alles jäänud veel väga kirved öömajad. Uurisin meie endurogrupist, et äkki kellelgi midagi üleliia bronnitud. Oligi. Pidin siis oma kuue öö eest tegema ettemaksu. Oli paha eelaimdus. Ja otse loomulikult ei saanudki ma õigel päeval startida, sest mu juhiload olid õhku haihtunud.
Otsisime, mis me otsisime, aga üles ei leidnudki, vaid pidin jääma ootama esmaspäeva hommikut, et Maanteeametist omale papist load ehk rahvusvahelised juhiload osta. Ma ei hakanud seal midagi mainima, et load kadunud ja lootsin sellele, et saab ka nii hakkama kui need papiload koos ID-kaardiga esitan. Kusjuures mitte kunagi varem ei ole piiril juhilube mult küsitud. Nüüd Rumeenia piiril seda nõutakse.
Ja teate, mis juhtus kui ma Rumeenia piiri ületasin? Mind tabas veel hullem äiksetorm ja tunde kestev paduvihm kui möödunud päeval! Väikestes külades olid teed rohkem nagu jõed ja oma peatuspaika Sibius jõudsin alles kümneks õhtul. See oli taaskord ulmeline sõidupäev, kus keeruline oli kasvõi suitsupausiks kuiva peatumispaika leida. Terve tee motiveerisin end, et elus on ju ikka nii, et pärast vihma tuleb päike ja millegi toreda ja hea nimel on mõnikord ikka vaja kasvõi paduvihmast end läbi rammida.
Red Bull Romaniacs ise aga oli nagu alati vaatemänguline! Eesti meeste muljed leiad motospirit.ee lehelt.
Olin veendunud, et mul on pühapäeva lõunani öömaja olemas ja saan rahumeeli pärast laupäevast finišit oma asjad kindlas kohas ära kirjutada. Korterinaabrid aga teavitasid mind reede hilisõhtul, et tuba peab hommikuks tühi olema. See tuli nüüd küll suure üllatusena! Olin suht tujust ära, sest tegelikult oli plaanis õhtuks linna peale kogu ürituse lõpetamisele ka minna, aga mul polnud tahtmist hakata uut öömaja otsima ja öö eest kolme inimese eest üksi maksta tundus narr. Laupäeva hommikul otsustasin, et sinna ma küll ei jää ja hakkan tasapisi finišist Eesti poole tiksuma.
Nii ma siis suuna kodu poole võtsin. Sõitsin ja mõtisklesin elu üle. Iga hommik ja iga hetk, mis ma ise pidin kas tsiklit tankima, ketti õlitama, õlitaset kontrollima, õli juurde valama, oma pagasit tsiklile pakkima, pani mind mõtlema. Naised, kas me tegelikult ka teame, kui palju päriselt mehed me heaks igasugu aeganõudvaid pisiasju ära teevad, mida me isegi ei märka? Kui sul on kodus palju tehnikat, siis igaüks neist tahab kontrollimist ja hooldamist. Loomulikult teevad naised ka miljon pisiasja, mida mehed ei pruugi märgata, aga mingil põhjusel pani tsiklireis mind mõtlema, kui palju Tuljo meie heaks teeb ja võiksin seda rohkem märgata ja hinnata.
Mis ma veel mõtlesin? Kui sõidu ajal kujutasin ette, mida kodused sel hetkel teha võiksid ja kuidas neil läheb, siis tulin mõttele, et ma võiks oma kaasat rohkem usaldada ja just igasugustes olmeküsimustes. Ma ei tea, kust ja kuidas on meie ellu imbunud mingi selline värk, et naiselt alati küsitakse, mis lastele selga läheb, mida süüa teha, mis värvi mingi asi värvida jne. Jep, eks ikka suuremaid asju arutatakse läbi, aga jõudsin kuidagi tõdemusele, et ei tea, kas ma tegelt olen veits bitch olnud, et olen tegelikult kritiseerinud kui Tuljo lapsi on riietanud või Kamazi kastile värvi valinud. Nagu fak, miks mina naisterahvas arvan, et minu otsused ja maitseeelistused on kuidagi õigemad kui mu kaasa omad? Juba tobe minust! Ja mu jummel kui hea meel mul oli, et ma sellist asja enda juures adusin. Enam ma nii ei tee. Kahtlemata püüan ma mingite tobedate pisiasjade üle juurdlemise ja kritiseerimise oma elust välja jätta ja austada rohkem ka oma kaasa valikuid ja otsuseid ja teda isegi rohkem otsustele tõugata.
Yamaha TDMist ka natukene – Eestis jõudsin sellega vaevu ehk ca 500-600 kilomeetrit sõita. Eelnavd 15 aastat möödusid maanteel täieliku vanakoolika Kawasaki Zephyri sadulas, mis oli ülimugav manööverdada ja väga lihtne sõita. Aga kui TDMi selga istusin, ohkasin raskelt ja mõtlesin, et ma olen kõik oma eelnevad motomatkad tsikli seljas ainult ja tohutult võidelnud. Vanal rattal polnud ei tuuleklaasi ega midagi, mis 100+ km/h sõites elu kergemaks teeks, aga TDMiga olid need 4200 kilomeetrit kuidagi palju lihtsamad ja pingutusevabamad!
Igal juhul kulges tagasitee viperusteta, küll aga ka kohati vihma saatel. Kuradi hea ja äge oli üksi olla ja end proovile panna! Kõik pereemad, kes te tunnete end kuskile kaotsi olevat läinud, soovitan soojalt võtta aega iseendale ja tõsiselt millegi ägedaga end proovile panna mõnes hoopis teises situatsioonis kui argipäev meile pakkuda suudab. Tsiklisadulas oli ülimalt äge nautida vaateid ja iseendaga elu üle filosofeerida. Kui vähegi võimalust, kordan hea meelega sellist üksinda trippi kindlasti veel!
