Üks pühapäeva pärastlõuna kuulus jälle selliste kummaliste juhtumite klassi. Kohalikud on väga põneva mõttemaailmaga, kuid nendeni on keeruline päriselt pääseda. Tol päeval saime nende kultuurile natuke lähemale naabritega pannkooke süües ja kohalikku viina ehk rakit juues.
Siinne “talv” oli just mööda saanud ja tuli kohe tuhin siinse ilusa ilmaga õues toimetada ja koristada. Vedasime altmaja hoovist puid ära, rohisime peenraid ja pühkisime lehti kokku. Ühtäkki sõitsid naabrid mäest alla – mees jättis auto seisma ja uuris niisama, et kuidas läheb ja kuidas tütrel tervis. Pärast väikest vestlust leppisime kokku, et nad tulevad hiljem läbi kohvile.
Paari tunni pärast tulid naabrid meile esimest korda külla. Lauale pandi pudel mägedevett ja teises plastpudelis oli kaasa võetud kohalik raki. Mul oli parasjagu lastele pannkookide küpsetamine pooleli, aga naabrinaine ütles, et rakit tühja kõhuga ei jooda, vaid alati süüakse kõrvale ja nii katsin kiirelt kõigile laua. Raki läheb pitsi ja kõrvale juuakse vett. Ja nii me siis ootamatult pühapäeva pärastlõunase kohvitamise asemel leidsime endid naabritega hoopiski keset päist päeva napsutamast.
Mees on pärit mägikülast ja tema hing kuulub sinna. Rääkis meile, et tänapäeva nooremad inimesed on suisa suhkrust ja kardavad isegi vihma – inimestel pole enam seda jõudu. Kust aga jõud tuleb? Rumalad on naabrimehe sõnul need, kes jõudu jõusaalist taga otsivad. Et tugevaks saada, siis jõud tuleb tema meelest südamest ja südamesse jõuab see õhust, taevast, loodusest.
Naabrimees Nikitast paelusid väga ka inimeste silmad. Tema sõnul suudab ta silmade taha vaadata ja näha, mis värvid inimese sees peidus on. Ta pidavat koheselt nägema inimese silmist, kas tasub tegemist teha ja suhelda või ei. Müstilisi elufilosoofilisi lugusid sel mehel jagus. Ja läbi tema saime natukene aimu mägikülades toimetavate inimeste maailmast.
Tema kaasa Marina polnud samuti lihtsamate killast inimene. Pidavat tajuma ja nägema rohkem kui tavaliselt inimesed. Tema tütrel diagnoositi kunagi artriit ja kogenematuna 20 aastat tagasi toitis ta oma last ravimitega, mida meilegi välja kirjutati. Mitme aasta vältel neid tarbides lisandus aga muudkui uusi haigusi juurde – kõhuprobleemid ja nahaprobleemid. Nii mees kui naine toonitasid meile, et kogu see meditsiinisüsteem on paras jamps ega vii lahendusteni. Marina soovitas Indyt aidata puhta toidu ja rohke armastusega – küll siis laheneb kõik.
Naabrite külaskäigust saime kohaliku elu-olu, kommete ja eluviisi kohta ikka hulganisti teada. Kuna turiste käib niivõrd palju, jäävad kohalikud nendega suheldes väga sõbralikuks, kuid pinnapealseks, sest turistid ju lihtsalt tulevad ja lähevad. Võõraid niisama lihtsalt endale ligi ei lasta.
Seda enam oli meil rõõm, et nad tundsid, et meis on midagi teisiti ja nad tahaksid meiega rohkem tuttavaks saada. Siinses kultuuriruumis ehitatakse sõprussuhteid üles väga pika aja jooksul ja aeglaselt. Võõramaalastel veel eriti pole tegelikult kuigi lihtne luua tõsisemaid sõprussidemeid kohalikega. Jah, kõik on väga sõbralikud ja abivalmis, aga et kaugemale jõuda, selleks läheb palju-palju aastaid. Kiirem on ehk sõbruneda teiste võõramaalastega, kes sinuga samas olukorras.
Üks tore selline vanaisalik mees on meil veel, kellega natuke rohkem oleme saanud vestelda. Nimelt käib alumistes majades toimetamas meie majaomaniku isa. Temaga oleme siin pikalt vestelnud elulistel teemadel ja ta on meile pajatanud mõningaid õpetlikke lugusid oma lapsepõlvest ja nooruspõlvest.
Kokkuvõttes võiks märkida, et iga kreetalane või kreeklane, kellega oleme saanud natukenegi pikemalt vestelda, on väga sügavamõtteline ja hingestatud olevus. Igalt pikalt vestluselt oleme saanud mõtteainet, mida analüüsida ja omigi vaatenurki ümber mängida. Kahtlemata on kohalikud väga põneva mõttemaailmaga ja kahtlemata tahame me kõigist nende hästi hoitud saladustest kunagi aja jooksul rohkem osa saada. Päris põnev on!
