Mida siis teha, kui sa tunned, et oled omadega täiesti tupikusse jõudnud? Vana elu sai otsa, uue kohta ei oska isegi midagi soovida. Vanad asjad enam ei teeni, aga uus elu ootab loomist! Mõtisklesin siin veidi ja püüdsin luua selgust neis asjus. Ehk aitavad need mõtted ja küsimused sindki! Istun siin Kreekas maja ees õues …
Nagu eelnevalt kirjutasin, siis seekord oli sellest Eesti mullist väljatulemine aeganõudvam. Ka laste jaoks. Umbes kaks nädalat pärast ärasõitu tuli nende jaoks see mentaalne kokkuvarisemine: igatsen meie malamuuti (elab vanaisa juures), igatsen meie kassi (talvitub mõnusasti pealinnas), igatsen oma sõpru (tervitused Kertule ja Markole ja nende vanematele), igatsen vanavanemaid, vana kodu, oma voodit ja riidekappi! …
Turismihooaja välisel ajal võib mõnes Kreeka piirkonnas talvise rendipinna leidmine olla päris probleemne. Enamus maju on talveks suletud ja omanikud viibivad eemal. Kuidas endale rendipind leida, kust otsida, mis on normaalsed hinnad ja mida silmas pidada? Mis on siinsetes majades põhjamaalasele harjumatut ja millega arvestada tuleb? Kui avasime Kreekas Neos Marmarasse ehk meie sihtkohta jõudes …
Kui me siin Kreekas omale rendimaja asusime otsima, tutvusime kohalikus käsitööburgeri kohas ühe ägeda naisterahvaga, kes tegi meile, võhivõõrastele heast südamest tohutu pakkumise. Kui küsisime temalt, miks ta nii teeb, vastas ta, et meie ühiskonnast hakkab kaduma inimlikkus ja kui olla teiste vastu hea ehk siis saab ka tema abi kui ta seda kunagi vajama …
Ühel õhtul me hakkasime lihtsalt lõuna poole sõitma, sest noh, aitab sellest venitamisest! Sedakorda tuli järelkäru koos tsiklitega ka kaasa. Mida kaasa pakkisime, palju raha teel kulus, kuidas teekond kulges, kus ööbisime, kuidas lastega teel majandada ja kõike muud leiab alljärgnevast postitusest. Kui reaalsuses unistasime, et saame startida lõuna poole novembri algul, siis päris elu …
See on uskumatult jälk, mis õues toimub! September ja oktoober olid küll väga ilusad, aga need paar viimast õudsat päeva panid mind aktiivselt möödunud Kreeka mälestusi välja kaevama ja uusi plaane tegema. Ma tunnen, et ma ei suudaks seda plögast ja pimedat aega siin välja kannatada. Lumi tuli maha. Lapsed üli vaimustuses, sest nad pole …
Kui ma möödunud aastal kirjutasin, et lahkusime saarelt, sest mandriinimestena tundus saar meile ahistavaks muutuvat, siis seekord oli kõik teisiti! Me ei suutnud ära minna! Kirjutatud 31.03.2024 Ma ei taha pakkida! Ma ei taha, et ma enam ei saa kohalikust pagarikojast hommikuti värsket saia osta! Ma ei taha teada, et ma ei saa enam turul …
Kui alguses hellitas saare meditsiin meid lootusega, et uurime ja koju lähete terve lapsega, siis veebruari lõpuks tundsime täiega, et oleme sattunud hoopiski pettumuste jadasse. Aga mõtled oma mõtted ära ja rühid ikka edasi. Eksju! Veebruari lõpp. Vaatad aknast välja ja mandlipuu õite vahelt piilub vikerkaar. Kreetal on kevad ja lopsakas loodus tärkab, vihmasadusid veel …
At first, the island’s medical care filled us with hope, promising that we would investigate and go home with a healthy child. But by the end of February, we felt like we had entered a series of disappointments. Yet, you gather your thoughts and keep moving forward. Right? It’s the end of February. You look …
Üks pühapäeva pärastlõuna kuulus jälle selliste kummaliste juhtumite klassi. Kohalikud on väga põneva mõttemaailmaga, kuid nendeni on keeruline päriselt pääseda. Tol päeval saime nende kultuurile natuke lähemale naabritega pannkooke süües ja kohalikku viina ehk rakit juues. Siinne “talv” oli just mööda saanud ja tuli kohe tuhin siinse ilusa ilmaga õues toimetada ja koristada. Vedasime altmaja …