Kevad algas krossirajal üsna hoogsalt ja mõnel päeval oli rajal suisa rekordiliselt treenijaid. See on üsna iga aastane teema olnud, et kevad algab hoogsalt ja siis tasapisi hakkab hoog raugema. Sel aastal aga jagus treenijaid maisse ja juunisse ja sisuliselt juuli keskpaigast on elu rajal olnud suhteliselt nullilähedane. Varasemalt on rajamelu vaibunud enamasti augusti teisest poolest.
Ka meil endil pole olnud just eriliselt motivatsiooni ja jaksu rajal nii aktiivselt toimetada kui varasemalt. Isiklik tööelu nõuab oma osa ja juunis suurenenud perekond veel omakorda osa. Muidugi ei saa mainimata jätta ka kogu seda varasuvist kemplemist Eesti mootorrattaspordi föderatsiooniga, kes meid neisse mitte puutuvate võistluste korraldamise pärast välja viskas. Olime ju ometigi rohkem kui aasta tagasi alustanud järjekordseid kõnelusi koostööks, mis mitte kuskile ei viinud EMFi poolse suhtluse katkemise tõttu. Ka võistlejatele saadetud alusetud ähvarduskirjad meie üritustel osalemise pihta kandsid siiski vilja ja kahandasid tunduvalt Põrguliste sõitjate ridu. Ähvarduskirja saanud võistlejatest mõned ka helistasid EMFi, et uurida, kuidas nii võib, kuid said vastuseks, et tegelikult ei ole hullu miskit ja kelleltki ikkagi litsentsi ära võtma ei hakata. Kes end teemaga kurssi tahab viia, otsib blogist juunikuise postituse.
Nii sõitjate-treenijate vähesus kui kummaline situatsioon EMFiga tõmbas üleüldiselt päris korralikult motivatsiooni ja tahtmist krossirajaga majandada maha. Me kumbki pole ise ka saanud juba ammustest aegadest kiire elutempo ja pere loomise kõrvalt võistlemas käia, sest kogu võhm on läinud perele, ettevõtetele ja krossirajale. Kui ise ka enam tsikli selga ei jõua, kaob natuke ka entusiasm teistele asju korraldada. Seda enam kui ka motospordi arengut toetama pidav EMF ka veel sulle aktiivselt kaikaid kodarasse loobib selle asemel et inimlikult läbirääkimisi pidada, kompromisse teha ja hoopiski toeks olla. Isegi pärast seda kui nad olid meid välja visanud, ei lõpetanud nad meie taga kiusamist. Oma kevadises pöördumises motokogukonna poole tõi EMF välja, et nad on seadnud teatud keeldudega piirangud enda liikmetele, kuid ei ole seadnud ühtegi piirangut mitte-liikmetele. Kui piiranguid ei seatud mitte-liikmetele, siis mis õigusega saatsid nad pärast meie välja viskamist endiselt meie pihta laimavaid kirju kohalikku omavalitsusse? Nad rõhusid sellele, et kõik Eestis peetavad motovõistlused peavad jälgima EMFi kehtestatud reegleid ja olema üleval EMFi kalendris. On keegi kursis, milline meie vabariigi seadus seda sätestab? Lisaks läkitati laimu selle kohta, kuidas me pidevalt koroonareegleid rikume.
Juuni lõpus saatsime EMFi ka kirja, kus pärisime aru. Tänaseni on endiselt selgusetu, milliste koroonareeglite vastu me siis ikkagi eksisime. Septembris helistasin ka nõukogu president Bienele, et uurida, kas ja millal nendele küsimustele vastuseid võib oodata. Sain üleolevalt vastuseks, et võib minna kaks päeva, paar kuud või suisa aastaid.
Ausalt öelda olime sel suvel meeleolus, kus tahtnuks kogu sellele motospordijamale käega lüüa ja pausi teha. EMFile lõimegi käega ja püüdsime teemat unustada, sest tuuleveskitega pole mõtet võidelda. Kuniks aga ilmus välja liialt palju saatusekaaslasi (EMFi liikmesklubid), kes meiega kontakteerusid ja kellele samuti on alusetult liiga tehtud. Leidsime endis ikkagi tahtmist ja ühendasime asja eestvedavate klubidega jõud, et püüaks siiski selles Eesti motospordis midagi paremaks muuta. Kui ei proovi, siis on ju lihtne kiruda ja vanduda. Nii saigi koostöös teiste klubidega kokku kutsutud koosolek klubide esindajatega, kellel lisaks meile, on EMFiga esinenud konfliktseid ja kohati arusaamatuid olukordi. Igal juhul sai pall veerema lükatud ja vaatame, kas ja kuhu see jõuab. Maha istusime 10. oktoobril ja ennäe üllatust, koosolekule eelneva reede hilisõhtul laekus meie postkasti viimaks ka nõukogu vastus meie küsimustele. Kiri oli nagu ikka, suur ümmargune poliitiline mull ja konkreetseid vastuseid sellest ikka välja lugeda ei õnnestunud. Sellest räägin lähemalt mõnes järgmises postituses.
Aga veidi positiivset ka. Kuna mul siin septembri lõpus õnnestus Hiiumaal viimasel moto-orienteerumisel käia, tärkas veidi särtsu, et ikka nende motosporditeemadega edasi liikuda. Me kodu ümber võetakse ikka julma hooga riigimetsa maha, aga nähes maastikku, mis seal peidus oli, tabas meid inspiratsioonilaine 🙂 Peame RMK-ga veidi läbirääkimisi ja kui mõte kaubaks läheb, saab teile midagi uut tutvustada.
