Et oma majatagustes metsades midagi põnevat korraldada, oli meil mõttes juba palju aastaid. Kuidagi ei jõudnud me aga tegudeni, sest arvasime, et metsaomanik riik sellist mõtet nagunii ju heaks ei kiidaks ja eks krossirajaga on olnud pidevalt piisavalt majandamist, et pole jagunud seda võhma uusi asju algatada.
Tänavusel hooajal polnud me krossirajal aga just väga entusiastlikud ja kuidagi eriliselt kopp ees oli sellest kõigest. Eks motoelu arendajal “ee-emm-effil” oli ka selles suur osa, et me motivatsiooni tublisti kärpida. Hing igatses vahelduse järgi. Ja pall läks veerema tegelikult septembri lõpus moto-orienteerumisel käimisest, kus ma ise taas tsikli selga sain ja inspiratsioon lendama hakkas. Olin juba väga-väga ammu mõelnud, et miski sõit võiks nagu minusugusele ka olla, vähe leebemal maastikul kui seda on Põrguliste rada ja võiks meenutada rajapinnaselt selliseid toredaid metsateid ja sihte nagu seda on moto-orienteerumistel kruusaklassi punktideni jõudmine. Ja punktisüsteem peaks ka olema midagi teistmoodi kui tavaliselt.
Enne õhtuti koju jõudmist ja pimenemist tiirutasime autoga majatagustel metsateedel ja veeretasime mõtteid. Idee hakkas konkreetsemat kuju võtma ja oktoobri algul helistasimegi RMK erinevatesse osakondadesse, et infot hankida. Oldi üsna positiivsed, mis andis tõuke asja edasi ajada. Kuna sihid olid nii täis kasvanud ja maa-ala suur, tuli Tuljol me mõlemi tsiklid korralikult korda teha, et soolodel hakata rada otsima, sest traktoriga oli see väga aeganõudev. Nii me siis otsisime radu küll tsiklitega, küll traktoriga. Kohutavalt palju sai tühja sõidetud, sest nii kui hakkasid kuskile jõudma, selgus kurb tõsiasi, et siht on hoopiski täis istutatud, aga kaugelt sa ei näe neid väikseid kuusekesi. Miski hetk avastasime abimeheks RMK metsatööde kaardi, mille järgi saime navigeerida, kuhu üldse tasub sisse keerata ja kuhu mitte. Lõpuks valmis meil enam-vähem kondikava, kust ja kuidas võiks rada joosta. Kohati oli küll tunne, et raiskame väga mõttetult aega ja ressursse, sest mingit kindlustunnet ju ei olnud, kas RMK ütleb jah või ei. Kandsime rajaplaani kaardile, täitsime avalduse ja saatsime metsaomanikule ära ise suures ootusärevuses ootele jäädes.
Lisaks oli vaja mõningate eramaade omanikud üles leida ja kontakteeruda, mis nemad sellest asjast aravavad. Välja nuputada, kuhu ja kuidas teha start ja võistlejate parkla. Nullist selliseid asju luua ei ole lihtne. Krossirajal on ju kogu infrastruktuur aastatega juba valmis ehitatud – vetsud, eelboksid, tankimisala, stardiala, ajavõtukoht jne.
Kümme päeva enne eeldatavat võistluste toimumise kuupäeva saime oma JAH sõna kätte ja saime RMK-ga lepingu vormistatud. Ja siis alles läks kiireks tööks! Kogu valge aeg kulus traktoriga metsas müttamisele ja raja vormistamisele. Osad sihid olid nii täis kasvanud, et andis ikka läbi rammida. Üks traktoriga ees, teine jalgsi järgi sodi rajalt minema loopides. Ja loomulikult üks kahe ja poole aastane ja viiekuune ka kogu selle tegevuse juures seltsiks. Kui väikemees võis traktoris oma turvahällis kohati tunde tukkuda ja aknast puid jälgida, siis vapral piigal on sõnad suus ja ikka jagus neid palumisi, et lähme oma koju, ärme keera sinna, lähme sinna, kõht on tühi ja tahaks multikaid vaadata jne. Kohati sai temagi oma lõunauned Belarusis tehtud. Ei ole me lihtsad vanemad, kelle juurde sündida 😀
Esimene ülesanne – traktor krossirajalt ära tuua 
Mõned uned olid neil täitsa magusad 
Ja lõuna metsaõhus maitseb hästi 😀 
Ei ole me lihtsad vanemad, kelle juurde sündida 😀
Mõnel päeval jäime töödega väga pimeda peale ja traktor sai sellel maastikul ikka korralikult tappa. Ei näinud, et sõitsime piraka kännu otsa, mis raami vastu kardaani väänas ja hirmsat põrinat tegema hakkas. Seejärel tuli tera tagant pooleldi ära ja Tuljol oli tükk tegu, et see keset metsa korralikult tagasi haakesse saada. Järgmisena murdis üks lahtiselt vedelenud palgihakatis jalagaasi väljast ära, nii et alles jäi vaid käsigaas. Ja käsigaasiga keerulisel maastikul mängida on paras tegu. Pimedas ukerdades jäime traktoriga veel kuidagi totakalt ühe puu ja kivihunniku vahele kõõluma ja päris paha nurga alla, kuid õnneks rajameistril kogemust jagub ja tõi meid sealt hunniku otsast ikka nelja ratta peale tagasi. Selle kehva ja keerulise päeva lõpetuseks oli metsa vahelt ikka julmalt pikk vaikselt tiksumine kodu poole tagasi, kottpime vihmane november teispool traktorikabiini, kahepoolese ulg ja viiekuuse nutt saatmaks. Ühel teisel sarnasel õhtul lõpuks koduhoovi jõudes, suri traktor välja ja avastasime, et küttevoolik oli puruks. Läks hästi, sest ei taha ette kujutada, kuidas me mitu kilomeetrit läbi pimeda metsa nende lastega oleks jalutanud. Viimasel rajateo päeval lükkas oks küttepaagi kraani katki, tagatuli läks puruks. Igal juhul sai Belarussi selle rajateoga korralikult lammutatud ja remontimist jätkub veel mitmeks päevaks.
Ja nii me päevad möödusid, muudkui traktoriga rajal tiksudes, jälle traktorit remontides ja jälle rada nühkides. Lõpuks hakkas asi juba sellist kuju võtma, et kannatas juba tsikliga testisõite tegema hakata, et kuidas tundub, kust veel vaja lihvida on ja kui palju aega ringi tegemiseks kulub.
Motofoto.ee käis abis rada kaardistamas ja videot tegemas 
Õnneks sai sedakorda ikka tsiklitega ka rada testida ja proovida, ühel päeval üks… 
…ja teisel päeval teine.
Lisaks oli vaja tegeleda kogu muu võistlusteks vajalikuga – ajavõtu kaabli tarvis torude paigaldamine, toitlustus, auhinnad, karikad, kohtunikud, regamine jne jne. Põrguliste viimaste aastate trendiks on kujunenud, et hirmus palju pannakse nimesid kirja, näiteks 120 nime, kellest kohale ilmub 80. Seega võtsime seekord moto-orienteerumisest eeskuju ja palusime kõigil eelreganutel osalustasu juba ülekandena ära teha, mis meie jaoks toimis hästi, sest andis reaalse pildi ette, kui paljud ikkagi päriselt plaanivad kohale tulla. Lisaks kiirendab rahadega koha peal mitte jändamine oluliselt ka kohapealset registreerimist. Reedel osalejate arvule otsa vaadates tuli hirm veidi naha vahele. 142. Mis pani mind igaks sajaks juhuks kiirabile helistama ja palusin ühe lisabrigaadi lisaks. Küll topeltkulu, aga meie jaoks on medteenuse kättesaadavus kohapeal väga olulisel kohal. Ja Murphy ka tegutses – loomulikult kui olin kiirabilt lisajõude palunud, olid mõlemad autod terve päeva ilma tööta. Suurepärane! Kui kiirabi on ilma tööta, on see suurim rõõm!
Neli päeva enne võistlust asusime rajale traktoriga veel viimast lihvi andma ja linte panema. See tähendas minu jaoks veel kord kogu raja jalgsi läbi kõmpimist ja kõikidesse vajalikesse kohtadesse lindi panemist. Kõik oli ilus ja kena kuniks neljapäevaks korralik burgaa koos lumetormiga kohale jõudis. See pani muidugi muretsema, kas kõik juba pandud lindid ka sellele tuulele ja raskele jäitele vastu pidasid, mistõttu palusime ühe 0-sõitja juba reedeks rada kontrollima. Suurimad tänud muidugi kõikidele sõitvatele rajakohtunikele, kes sõidu ajal me silmad ja kõrvad rajal olid! Nii suurel maa-alal on ringi liikuvad kohtunikud hädavajalikud!
Kui vahepeal saavad kindad ligumärjaks, kuivatab kuum mootor need kiirelt ja töö saab edasi minna 
Maha sadanud lumi tegi elu raskemaks 
Väike abiline rada puhastamas ja linte panemas – 1 km omal jalal, teine km emme kukil
Kõik need võistlustele eelnevad päevad olid väga närvesöövad ja tempokad joostes valge ajaga muudkui võidu. Piigale palusime appi lapsehoidja, et teda veidike sellest traktorielust säästa. Ja nagu ikka, kui sa oled iga päev jõhkralt väsinud, siis lapsed ei ole seda sugugi. Nii istusime nendega õhtuti silmad pahupidi peas kohati kella kaheni üleval ja öö enne võistlust ei maganud kumbki normaalselt, vaid vahetustega olid äratused iga viieteist minuti takka. Me ise olime omadega ikka jõhkralt läbi juba ja see on nii jube tunne, kui sa ei saa magada. Ei teagi, kas meie ärevus kandus lastele üle, et nad magada ei tahtnud?
Laupäeva varahommik. Veel viimased kiired ettevalmistused koha peal. Kella üheksast algas kohapealne registreerimine. Mitte üht hingelist. Kell 9.20. Ikka mitte kedagi! Üks telefonikõne – kas üritus ei olegi krossirajal? Panen kiirelt igaks juhuks lõustakausta ka üles, et rahvas ikka Valasti külla tuleks. Hirm hakkas juba naha vahele tulema, et kas tõesti, mitte keegi ei tulegi? Ja kella poole kümnest hakkas autosid muudkui tulema. Huhh!
Pea kuu aega jõhkrat tööd raja kallal ja muude võistlusteks tarvilike ettevalmistustega (kodulehe haldamine on üks paras peavalu!), siis kolm tundi võiduajamist, autasustamine ja ongi kõik! Kuu jagu tööd, mõned tunnid võiduajamist ja vsjo! See on alati nii naljakas tunne, kui ühtäkki on plats rahvast tühi ja kõik ongi läbi. Ja siis veel uuesti kogu rada läbi kõmpida, et lindid kokku korjata.
Kahju muidugi, et see sadanud lumi selle raja selliseks mudaväljaks tegi. Aga see on nii äge, kuidas te kõik tulete, paar sõna juttu vestate ja siis rajale tuiskate. Te saate võiduajamisest oma emotsioonid, aga meile annab seda adrenaliini ja heaolu fiilingut (ma ei tea, endorfiinid vist?) kogu see korraldamine ja kõige kupatuse haldamine, sest see on ausalt öelda ikka üks paras väljakutse. Igal juhul, ägedad olete! Ja kaabut tõstame neli ringi 950-se KTMiga sõitnud Mammuti klassi võitja ees ka! Ja trialisõitjad olid vinged ja vintsked! Üleüldse kõik, kes stardist minema said mööda seda libedust, on kiiduväärt! Meil oli äge midagi uut luua ja korraldada, rada teha ja saime ikka lõpuks tsiklitega ka sõita. Ja tore on ka see, et nüüd on meil maja taga oma salajane rada 🙂 Neljapäeva hommikul käis ka RMK üle vaatamas ja kõik on hästi 🙂 Peame miinuskraade ootama jääma, et siis pinnast traktoriga veidi siluda. Ehk kannataks kunagi riigimaadel midagi veel organiseerida. Meile see vana karjääriosa sellest rajast hakkas huvi pakkuma – tore oleks talvisemal ajal ka lihaseid soojaks teha.
Igal juhul – vinged olete! Kuulmise ja nägemiseni!
Veel viimane kord seda Belarusi elu välja kannatada 😀 kuna paagi kraani ei õnnestunud nii lihtsalt välja vahetada, tuli ajutiselt uus paak leiutada 
Kes need kõndisid mu ees tol hommikul kui linte läksin korjama? Endurohundid käisid rada luusimas
