Eelmises postituses jäime pooleli sellega, et maabusime mandrile ja saime osa liivatormist. Olime juba kaks ööd teinud nö wild campimist ja maru tore oli, otsustasime jätkata ja valisime suvaliselt kaardilt järgmise koha.
Nafplio lähedal leidsime imelise vaikse rannaäärse koha, kuhu jäime peatuma suisa kolmeks ööks. Linna servast ühest toredast ehitusmaterjalide- ja kodukaupade poest saime väärt vajalikku varustust juurde. 20 liitrise tumeda nö dušikotikese, mille saame bussi ukse külge taha riputada, nii et saab pesus ära käia. Ehkki olin eelnevalt saanud selgeks, et minusugune saab ennast täitsa normaalselt (pea šampoonitatud ja maskitatud) pestud kuue liitri veega ehk siis neli pooleteise liitrist pudelit ja tehtud.
Osades randades olid ka magevee kraanid lahti (või siis leidsime eemalt kraanikese, kust seda avada) ja saime ka end pesta. Voolikud jooksevad maa pealt ja päike soojendab neis voolikutes vee maru ruttu väga soojaks. Poest saime veel suure kokku klapitava laua, gaasiga lameda matkapliidi ja nipet-näpet veel. Ühest spordipoest täiendasime varustust kahe matkatooliga, nii et saime oma wild campimise juba päris mõnusaks ja saime ka arutada, mida kõike ja kuidas meil oleks tarvis tulevikus bussi ehitada. Fakt on see, et bussi sisse me mingit kööki tegema ei hakka, sest magamistoas kurja küll, kala praadida vist ikka ei taha 😀
Mul oli saarelt meelde jäänud, et kohalik motoklubi rääkis midagi mandril 5. märtsil toimuvatest suurtest Kreeka meistrivõistlustest. Kiri Giannale ja info olemas. Järgmine sihtkoht sinna!
Nii uskumatu kui see ka pole, jäid me lapsed jälle haigeks. Kõrge palavik, oksendamine, kõhulahtisus. Pereema leiab ka siin lahenduse – pesukauss ja pesugeeli ja ka rannas saab salamahti voodipesud pestud. Mis sa hädaga ikka ära teed.
Motokrossi päeval olid lapsed endiselt palavikus, nõrgad ja suurt raja äärde ei jaksanudki tulla. Ka motoklubi Kreetalt oli sinna võistlema tulnud ja Giannaga vesteldes saime enda jaoks täiesti uut ja uskumatut informatsiooni. Tema abikaasa oli samuti jõhkralt haige, oksendas nii, et sattus suisa haiglasse. Liivatorm oli ka Kreetalt üle käinud ja haiglas ütles arst, et Aafrikast tulebki koos liivatormidega väga palju haiguseid. Nii kui liivatorm üle käinud, on jälle haigusteperiood. Poleks uskunudki, et haigused niimoodi liivatormiga levivad, aga eks ses liivas seal Aafrikas või igasugu jumpstükke leiduda. Motokross oli meistrivõistluste kohta kuidagi üllatavalt lahja. Ootasime midagi suuremat ja suurejoonelisemat, aga ses osas on Kreeka meist kohe kindlasti maas.
Kross nähtud – mis edasi? Valisime jälle suvaliselt suuna, läksime Patrast üle tohutu suure silla kaudu üle mere ja suundusime Lefkada saarele. See on väga äge koht, aga kahjuks keeras ilm väga koledaks. Liikusime edasi Igoumenitsasse, kus kunagi tsikliga oleme korduvalt olnud. Sealt on praamiga väga vähe maad imeilusale Korfu saarele. Läksime juba tuttavasse kämpingusse ööbima ja nagu naksti sai tormine ilm meid sealgi järgmiseks hommikuks kätte. Kurja küll! Nii ilusad kohad, kus olla ja nüüd siis ilm keerab kõik pekki.
Mis seal ikka, lähme sinna, kust alustasime – Halkidikile Neos Marmarasse! Võtsime öömaja samasse kohta, kus ennegi ja jäime Kreeka elu nautlema. Küll aga olid lapsed endiselt kuidagi köhased, minul käis vahepeal palavikulaine üle ja Tuljoga mõlemad köhisime. Kehva oli see, et ootasime, mis me ootasime, ravisime endid, aga paremaks ei läinud. Tundsime, et wild camping mõjus me tervistele isegi paremini kui siin korteris olemine. Korterites on kütteks õhksoojuspumbad, mis meie olemisele sugugi hästi ei mõjunud, järgi ainult siis, kui klient majas sees on. Loomulikult tähendab see niisketes oludes ka majapidamises hallituse levikut ja see andis tunda. Esimese asjana lähevad minul hallitavas keskkonnas viibides silmad valusaks.
Nii me seal siis tiksusime, tervised sellised kehvavõitu ja paremaks ka ei tahtnud minna. Väljas oli kuidagi viludavõitu siin Põhja-Kreekas. Vaatasime vahepeal, et kuidas nende ilmadega seal 1000 kilomeetrit lõuna pool on ja panime ruttu ilmateate jälle kinni. Kurja küll, saarel oleks olnud ikka mõnus veel olla. Vaatasime Eesti ilmateadet ja seal ei olnud ka mitte midagi kutsuvat.
Kreekas hakkas meil varsti juba kolm kuud täis saama ja kuidagi oli tunne, et siinne aeg hakkab otsa saama. Tegelikult oli meil majutuse eest veel makstud, aga ühel hetkel lihtsalt otsustasime, et on aeg. Aeg asjad pakkida ja päriselt kodu poole minna. Lapsedki jutustasid üha rohkem, et ei tea, kuidas me kassil läheb, me kutsut tahaks näha, vanaisa traktoriga tahaks sõita, sauna tahaks ja ei tea, mis mamma teeb ja läheks vaataks, kuidas töö juures on ja…kuna laste poolt oli ka huvi olemas, siis hakkasimegi sõitma. Nad olid suisa nii koostööaltid, et me sõitsime 3000 kilomeetrit ära 3 päevaga. Ja jõudsimegi Aravetele. See oli nii kummaline taas siin olla. Oleks tahtnud otsejoones tagasi põrutada. Kohanemine võttis meil ikka oma kuu jagu, et siinse eluoluga taas ära harjuda.
