Mäletate ma siin rääkisin oma kümneaasta tagusest unistusest ja jahusin elufilosoofiateemadel, et tuleb ikka ise oma laeva kapten olla? Tol hetkel ma blogipostis oma unistust ei lahanud, aga täna on see päev kätte jõudnud. Mis see unistus siis on, kuidas ma selleni jõudnud olen ja miks ma seda täita soovin?
Minu teada pole ei mu peres ega lähemas suguvõsas kedagi, kes oleks ajakirjandusega tegelenud. Aga ma olin päris pisike kui nägin teleris Vahur Kersnat ja mõtlesin endamisi, et mina tahaks ka inimestelt igasugu küsimusi küsida ja nende lugusid aidata edasi anda. Mingi hetk meisterdasin oma toa uksele postkasti ja tegin valmis oma elu esimese ajalehe, mille palusin emal alati mulle hommikuks postkasti panna, et kui tõusen, siis kohe hea võtta ja lugeda 😀
Ei tea, kust ja kuidas just see ajakirjanduse soolikas minusse istus, aga põhikoolis hakkas see soolikas veelgi enam tööle. Käima sai pandud näiteks kooliraadio ja ette lugeda enda välja mõeldud horoskoope. Palju aastaid oli soikus ka koolileht, mille samuti käima lükkasin. Mäletan, kuidas õpetajate toas sai lehti paljundatud ja kokku pandud ja siis vahetundides neid vist krooni eest müüdud. Tol ajal oli Aravete koolis väga autoriteetne direktor, selline hästi pikk ja tohutusuure halli habemega – ja kujutate ette seda tunnet, kui direktor kutsus mu enda kabinetti ja andis mulle selle suure koolimaja võtmed, et ma saaks koolivälisel ajal käia koolis arvutis koolilehte tegemas! See oli minu jaoks midagi suurt ja väga austusväärset.
Miks mulle see ajakirjandus nii korda läks ja siiani läheb? Mulle kuidagi jubedalt läheb korda see, kui keegi on midagi suurt korda saatnud, midagi ägedat on toimumas või kellegi persoon on niivõrd põnev, et patt oleks kõiki neid asju ju enda teada jätta ja mitte teistega suuri lugusid jagada. Ja no eks ajakirjandus on loomulikult ka hea variant õiglust jalule seada ja asju lahti seletada. Mulle meeldis näha, kui kellestki oli lugu lehes, siis intervjueeritav oli veidi kõrvust tõstetud ja samuti olid artiklid argisteks jututeemadeks. Kui mu esimene artikkel kohalikus maakonnalehes ilmus, mõtlesin tol hommikul lehte käes hoides, et vaat kui äge, minu kirjutatud artikkel pakub täna paljudes kodudes inimestele kõneainet ja arutlemist. Sul on justkui salapärane võim millegi üle, kuid kahjuks kiputakse seda tänasel päeval isegi mitte ajakirjaniku, vaid just meediaettevõtte enda poolt kuritarvitama.
Kuuldused minu koolilehe tegemisest levisid ja ühel kenal päeval oli koolimajas kohaliku maakonnalehe Järva Teataja peatoimetaja, kes mu üles otsis ja nii asusin juba kooli kõrvalt maakonnalehe noorterubriiki teemasid otsima ja sinna kirjutama. Sellest kujunes välja üks pikaajaline koostöö, viimati toimetasin sama lehe juures mõnda aega veel neli aastat tagasigi. Keska kõrvalt lisandus tööotsi veelgi – kirjutasin Eesti Päevalehte Rein Siku loodud külauudiste rubriiki, mis maal toimub ja mõnda aega olin isegi kohaliku valla pressiesindaja, kelle tööks oli püüda võimalikult palju uudiseid meie vallast suuremasse meediasse läkitada. Tööd jagus ja palka maksti ka, aga ma käisin ju alles keskkoolis! Paljude toimetuste tõttu ei jäänud enam suurt mahti kooliskäimiseks ja pedagooge ajas see veidi närvi, et mul olid hinded korras (kontrolltööde ajaks ilmusin ikka kohale ja erinevaid viki tegemise mooduseid tundsin ka hästi), aga palju puudumisi.
Pärast keskat oli mul igal juhul töökoht maakonnalehes olemas ja kuskile kooli ma väga ei plaaninud edasi minna. Elu ja töö juba ju olid soovitud erialal ja mul ei olnud miskipärast väga usku, et ajakirjanduse erialal ülikoolipingis kükitamine mulle rohkem võimalusi oleks pakkunud. Mulle pole kunagi need kõrgkoolide diplomid pinget pakkunud ja ei oma ka ühtki. Maakonnalehes sain kätt harjutada igapäevauudiste reporterina kui hiljem ka spordireporterina, mis mulle kohe väga meeldis.
Pisikese piigana aga oli me hoov pidevalt suuri poisse ja motikaid täis, sest mul oli kaks venda. Ma ka siis vahepeal ikka piilusin, mis teoksil, aga kahjuks mind tol ajal väga nendesse suurte poiste tegemistesse ei kaasatud. Kõige vanem vend oli ka üle kümne aasta minust vanem. Motikahuvi pisik jäi aga sisse vaikselt ussitama ja täiskasvanuks saades tegin load ja ostsin omale kohe ka motika. Tehnikahuvi aga üha süvenes ja spordireporterina sai ju ka tehnikaspordist kirjutada. Miski hetk jõudis mulle kohale, et just nendel teemadel ma kirjutada tahaksingi! Hakkasin otsima erinevaid võimalusi ja end erinevatele väljaannetele välja pakkudes jäi lõpuks konksu otsa ajakiri AutoBild, kus enne mind mootorratastest üldse juttu polnudki! Nii õnnestus mul sinna ajakirja saada igakuine motorubriik, mida siis täita sain. Ja see eluviis hakkas mulle meeldima 🙂 korra lennutati mind Renault turvalisusest lugu tegema isegi Pariisi. Elu lõpuni jäävad mulle meelde toona ses ajakirjas töötanud Urmas Vaino õpetused. See aeg oli ta selline suurem ja karvasem tegelane ka – näiteks pidin tema juuresolekul kõva häälega oma artiklit ette lugema, et aru saada, kuidas see kõlab. Või otsis ta mulle parajalt pähkleid tegelasi, keda intervjueerida. Kui oled noor ja veel pisike tegelane, võttis ikka hetkeks värisema küll kui pidid näiteks Marko Matverele helistama.
Saabus Masu ja AutoBild pani uksed kinni. Tegudele asus aga hullumeelne Kalev Meedia, kuhu auto ja moto teemalisse ajakirja tööle läksin. Mis saab veel toredamat olla, et käid erinevatel motoüritustel või tsiklitega sõitmas, paned loo kirja ja saad selle eest veel head palka ka? Kauaks ei jagunud sedagi lõbu ja Masu sõi sellegi ettevõtte ära. Süsteemid olid aga sisse töötatud ja ajakirja meeskonnal tekkis mõte asja ise edasi vedada. Kiiver ja Kais seal midagi pusisid, justkui kuulusin ka tiimi ja ajasin leviasju – paar korda see ajakiri ilmavalgust nägi, aga lõppes seegi. Ja nii minust mõni aeg hiljem Õhtulehe meelelahutusvaldkonna reporter sai. See oli nii naljakas, kuidas pidin tegema Koit Toomest prooviloo ja mu proovitöö läks koheselt esikaanele 😀 Hää meel oli muidugi, et keerulisel Masu ajal töökoha leidsin ja veel endale sobival erialal. Õhtulehe periood oli põnev ja väga õpetlik – nagu oleks paar aastat turundust ja suhtekorraldust õppinud. Oi kui palju erinevaid üritusi, pingelisi kiirkirjutamisi pärast otsesaateid otse stuudiost nagu Laulud tähtedega ja palju muud põnevat. Mingi hetk sai aga linnaelust siiber, tulin töölt ära, õppisin juuksuriks ja avasin maal salongi, aga kirjutasin vabakutselisena ikka edasi.
Viimased aastad olen erinevatele väljaannetele kirjatöid ennekõike just tehnika- ja motosporditeemadel teinud. Aga tervelt kümme aastat olen oma peas veeretanud mõtet auto- ja mototeemalisest ajakirjast, esialgu veebis, ehk kunagi ka paberil. Olen registreerinud erinevaid domeene, maksnud palju aastaid serveritasusid. Neli aastat tagasi mõtlesin, et nüüd on see õige aeg ja maksin rumala peaga ühele Mediamarketing firmale ära 1000 eurot loodava veebiajakirja eest. Vastu sain selle summa eest wordpressi allalaadimise 😀 Olen oma unistuse teostamist edasi lükates kulutanud enesele teadvustamata tuhandeid eurosid. Olen teinud Delfile Red Bull Romaniacsilt tasuta tööd ja mõelnud pidevalt kui äge oleks kui ikka oleks oma ajakiri. Kui palju tehnikateemalist igal pool toimub, aga keegi sellest suurt ei kirjuta? Kas teadsid, et veebruaris osales Budapest-Bamako rallil 20 Eesti ekipaaži? Ei? Nüüd on aeg need vead parandada 🙂
Kogu see mototeema lihtsalt ongi minu loomus ja lisaks kogu sellele motovärgile meeldib mulle tohutult anda edasi nii teiste lugusid kui jutustada omi. Lihtsalt senini oligi õige keskkond puudu, kus vajalikku infot vahendada. Ajakirjaniku töö on mulle oluline – ma ei tea kust ja kuidas see ajakirjanduse soolikas minusse tuli, aga see annab endast pidevalt märku. Ja et kirjutada endale meeldivatel teemadel ja viisil, selleks pole Eestis sobilikku keskkonda. Ma usun, et eestlaste tehnikateemalised lood väärivad jutustamist ja kajastamist. Seega, head auto-, moto- ja muidu tehnikasõbrad, saage tuttavaks ja lubage endid inspireerida – automotospirit.ee. Leht pole kaugeltki veel valmis, värskeid uudiseid veel ei ole, küll aga saate uudistada ja uurida veidi vanemaid teemasid. Unustage täiuslikkus eksole, lugege mu eelnevaid postitusi 😀 – go for progress, not perfection! Aga saagu selle ajakirja – AutoMotoSpirit – sünnikuupäevaks 1. mai 2020. Elagu!
