Mõtlesin, et googeldan väheke ja leidsin ühe artikli aastast 2008, mis ilmus nii Auto Bild Eesti ajakirjas kui Järva Teatajas. Tol ajal jutustasin moto-orienteerumisest nii: Pärnumaal Jõesuu kandis korraldati motoinimestele mõeldud orienteerumisvõistlus Kõrtsitee. Kui üdini aus olla, siis esimese hooga ei huvitanud see võistlus mind karvavõrd. Aga tagantutsitaja tegi oma töö hindele «väga hea» (tervitused siinkohal vend Kurisookarule 😀 ) ning nii vajutasin ma üsna viimasel hetkel enterit ja registreerisin end ära. Mis seal ikka. Niikuinii tahaks ju sõita.
Orienteerumispäeva hommikul ärgates oli sees väike pabin. Nagu enne eksamit või nii. Aga pärast kodinate pakkimist ja sajakilomeetrist kohalesõitu oli see kadunud.
Kohale jõudes tervitas mind suure hulga motomürakate kõrval ka kaks tsiklitega naisterahvast. Üleolev ükskõiksus asendus kohe võistluskihuga. Ärategemise isu ja võiduvõimaluse magus ootus panid võistlusele kohe teistmoodi vaatama.
Edasi oli kõik nagu palavikuline unenägu. Pärast mõnusat lõunat jagati kõigile kaardid kätte ning kõrtsmik luges sõnad peale, et keegi maanteel lollusi ei teeks. Esialgu tundus kaart nagu mingi keeruline antiikne kunstiteos, mille mõistmiseks oleks vaja vähemalt Indiana Jonesi oskusi. Puder ja kapsad või siis nagu hieroglüüfid ja piltkiri. Ühesõnaga, mina keskenduda ei suutnud ja nii pistsin lihtsalt teiste järel ajama.
Õnnelikult esimesse sihtpunkti jõudes sain kaardile kleepsu. Aga mitte ainult. Minu ehmatuseks tuli ülisuurest jahipüssist ka mõned lasud teha. Viiest lendavast taldrikust lasksin ühe ribadeks ning põrutasin tagasilöökidest hella õlaga minema, ikka edasi.
Järgmises punktis enam nii lobedalt ei läinud, ühtki võistlejat ei paistnud ja ma tundsin, kuidas vesi ahju hakkab tikkuma. Kaarti üldsegi mitte süvenedes tormasin mööda väikest külakest ringi ja pärisin inimeste käest aru. Ühel hetkel tundus mulle, et lahendus on ühe pruuni ukse taga, millest pikemalt mõtlemata sisse tormasin.
Veel rohkem kui kirikus istuvad inimesed, ehmatasin ma ise. Teiste jumalateenistust polnud mul küll kavas rikkuda. Kiivris ja motojopes külalist vaadati nagu ilmutust… aga eks ma see ju olingi…Jooksin välja ja palusin mõttes vabandust. Rumala peaga kulutasin veel tohutult aega, kuni avastasin, et punane täpp kaardil asub ju hoopiski teisel pool küla.
Siit alles algas tõeline orienteerumine. Mari poest kleeps käes, tuli Pärnu lähedalt põrutada läbi Kilingi-Nõmme Tali külla. Lootsin, et tee ääres askeldavad maamõõtjad oskavad lühemat teed soovitada, kuid sellega kulutasin vaid aega. Aga 16kilomeetrine Kilingi-Nõmmest Tali külla viiv tee oli suisa jumalik oma kurvide poolest.
Järgmisest poest kleeps saadud, kütsin Tihemetsa koobaste juurde. Selleks ajaks olin uhanud vist juba oma paar tundi ning lubasin endale esimese pausi kiivri peast võttes.
Varsti ootas mind ees uus üllatus, sest punasel kruusateel punast kleepsuposti otsides vurasin mööda kollaste tähekestega ümbritsetud Latvia sildist. Nimelt olin kaardil kahe silma vahele jätnud fakti, et järgmine punkt asub hoopiski Lätimaal.
Kuna väike väsimus oli võimust võtmas, tuli üha tihemini peatusi teha, et kaardi pealt mälu värskendada ning vaadata, kust järgmisena ära keerata. Õnneks mitmekilomeetriseid eksimisi ette ei tulnud.
Järgnevalt pidi läbima endise õllekeldri, Õisu järve ja kalmistu punktid ning juba olingi Viljandis. Mingil teelõigul hakkas aga kaardil ja ülitähtsal kleepsudega lehel igav ning nood otsustasid keset sõitu tuuleklaasi alt vehkat teha. Pidurid blokki, ots ringi ja tähtsatele paberitele järele! Õnneks vedelesid need vaid mõnedsajad meetrid tagasi keset asfalti ja veelgi rohkem õnneks polnud ükski auto neist üle sõitnud.
Järgmine punkt oli Tondiloss – seda suursugust nime kandis võpsikusse mattunud kunagi kindlasti uhke hoone. 15st kleepsust oli selleks hetkeks olemas 11 ja sõidetud tublisti üle 200 kilomeetri, aega oli kulunud aga juba üle nelja tunni.
Hobused laiutasid kruusateel
Läheb kiireks: pean otsustama, kas võtta veel mõned punktid või saada parem aeg ja sõita kärmelt finišisse. Otsustasin aja kasuks ning asusin taas liikvele. Kõpust mobiilimasti alt õnnestus veel üks kleeps saada ning siis valmistusin mõttes piinarikkaks ja üksildaseks 40 kilomeetriks mööda kruusateed. Aga sellest kujunes mu kõige vägevam sõit. Enamjaolt oli metsavaheline tee üsna sile, kuid vahepeal ilmus ootamatult ka kivisemaid lõike. Hirmsa kihutamise peale otsustas spidomeetritross igaks juhuks varvast lasta ja võib-olla parem oligi.
Suurima ehmatuse põhjustasid aga keset üksildast kruusateed seisvad hobused, kes mootorratturist väljagi ei teinud. Oli tükk tegu, et kruusal hoogu maha pidurdada ning hobustest teepervelt mööduda.
Igatahes taas Kodukõrtsi ette jõudes ma enam siduri- ega pidurilinki vajutada ei suutnud, sest üle viie tunni sõitu ja lisaks veel hommikune stardipaika sõit olid teinud oma töö.
Minu esialgne eesmärk oli vaid lõpetada, mitte alla anda. Aga läks isegi paremini: naistest olin parim ja kokkuvõttes sain 22 võistleja seas 15. koha.
Päev otsa uskumatult lahedat seiklust, põnevust ja pinget toovad mu järgmisel aastal kindlasti taas Kodukõrtsi ette starti ootama. Poleks uskunudki, et see nii vägev kogemus võib olla.
Ja jõuame tagasi tänasesse päeva
Heh, päris äge lugeda ja meenutada! Mäletan üsna värskelt seda 2008. aasta kevade orienteerumist. See motoorienteerumine on sihuke lahe värk, natuke nagu sporti ja natuke nagu sellist motokokkutulekut meenutav üritus, mida on alati vürtsitanud maailma parim seltskond. Hetkel siin värskelt kahe lapse emana pean küll kirjutama, et mõned viimased aastad on mul võistlushooajad vahele jäänud, aga küll ma sellele rongile tagasi hüppan, sest see on niivõrd tore!
Ajaga on muidugi palju muutunud: kleepsusüsteemidest said mingi hetk objektide pildistamised, siis templid, siis QR-koodid ja nüüd Nutilogi äpp. Kõik areneb ja muutub, meie asi on vist kohaneda? 🙂 Aga fakt on see, et moto-orienteerumine loob palju marudaid mälestusi ja toob ellu vahvaid persoone. Kõige enam meeldib mulle moto-orienteerumise juures see, et kui kell läheb ja kaardi kätte saad, siis sõidad sa situatsioonidesse ja oludesse, kuhu minusugune vabatahtlikult ei läheks ja niisama lihtsalt umbropsu teelt maha ei keeraks. Aga kui punkt ikka on korraldaja poolt kuskile ägedasse kohta pandud või sinna viib pingutust nõudev tee, siis lähed ja saad kogemusi. Nende kogemuste nimel sai maanteeratta kõrvale suisa kerge endurokaski soetatud, et saaks rohkem maastikul madistada ja ennast proovile panna. Mäletan üht seika, kus kord sai suisa krossirattaga osaletud ja ühel lisakatsel tuli sõita ring ja ringi pealt korjata neli punkti. Enda meelest sõitsin maru kiiruga ja oleks hea aja teinud, aga esimesse punkti jõudes selgus tõsiasi, et kuna ma ei suutnud seda krossikat käima lüüa ja polnud ka kohta, kuhu seda toetada, pidin ootama jääma järgmist võistlejat, kes saaks tsiklit hoida 😀 ja sinna mu aeg jälle läks. Ja oi kuis mulle meeldis üks Ida-Viru etapp, kus oli tohututes kogustes selliseid jõhkrate kivide ja munakividega metsateid. Hommikul alustades tudisesid seal kivide otsas jalad lipendamas esimese käiguga, aga õhtuks oli kopp nii ees, et meenutasid tsiklisõidu teooriat ja julgesid selle lõpuks ka praktikasse rakendada lennates tsiklil püsti seistes kiiruga üle kivide pilk kaugele ette vaatamas. Orienteerumisel saab tõesti palju kogemusi ja mälestusi, tähtis on just osavõtt ja võit iseenda hirmude üle, sest enesekindlust mota seljas saab ju vaid kilometraažiga eksole 🙂
Nii et ära kõhkle ja tule moto-orienteeruma! Hea seltskond, ägedad rallirajad ja kuhjaga väärt kogemusi, mälestusi ja meie ootame Sind! Kogu vajaliku info leiad me kodukalt http://kurisoomoto.com/kesk-eesti-tuur-2020
