Nagu te kõik juba varasemast teate, siis oli see meile paras üllatus kui vanim tütar Indy Mari 2021 suveõhtul meile teatas toona kolmeaastasena, et temal tuleb Tartust õde appi koristama, kaheksandal ja veidi hiljem ütles, et tema nimi on Elistin. Naistepäeval saigi meie väike Eli kaheseks, kuid kaks aastat tagasi püüdsin ma esilekutsumisest kõrvale laveerida ja trikitasin sünnitusele jõudmisega koroonareeglite tõttu, et ka kaasa sellest osa saaks.
2021 suvel olin juba ammu end ülikurnatuna tundnud, aga panin selle magamata ööde, kahe järjestikuse lapse ja imetamise kraesse, pluss pidev rauapuudus. Indy Mari öeldu ei saanud kuidagi tõsi olla, sest veidi vanem kui aastane poja sai alles emapiima ja olin just läinud hormoonidele üle arsti soovitusel. Ehk siis arstimaailma järgi polnud see võimalik.
Pärast kahtluste tekkimist, kahe triibu nägemist ja arstlikku kontrolli tunnistas isegi ämmaemand, et see laps soovis ikka väga meie seltskonnaga liituda. Üllatus oli muidugi suur ja kerge hirm ka, sest noh – kolm väikest last, kes igas asjas su abi vajavad, pole kergemate killast ülesanne. Aga kujutelm sellest, kui tore neil kolmekesi tulevikus olema saab. Seda näen ma täna ja see on sõnulseletamatult äge ja südantsoojendav!
Hiljem kogu teemat lähemalt uurides jõudsin internetis artikliteni, mis viitavad sellele, et imetava ema organism võib ära nullida igasuguse sisse võetava hormooni ehk siis head värsked beebide emmed – kui imetad, ei tasu igaks juhuks siiski hormoonidele loota. Kuid iga organism on erinev.
Okei. Harjusime mõttega ja alustasime taaskord igakuist teed ämmaemanda juurde. Me ei teadnud, millal väike Eli päriselt end meie juures sisse seadis. Seega pandi ultrahelis nähtu alusel meile sünnitähtaeg kusagile veebruari lõpu poole.
Oli sügav koroonaaeg. Issit ei lubatud mitte kordagi minuga kaasa ultrahelisse, mis tekitas minus tunde justkui oleks tegu minu individuaalprojektiga. Kohutavalt raske oli seda taluda, et isa lapseteemadesse arstide poolt koroonareeglite tõttu ei lubatud. Loomulikult vähendas see tookord ka sidet kõhus kasvava beebi ja isa vahel.
Käisin Tartus ühe erakliiniku ämmaemanda juures, sest mu kliinikumi ämmaemand oli tol hetkel veel ise lapsega kodune. Kuna ma ei nõustunud rasedana tegema koroonavaktsiini, paluti mul seda kliinikut edaspidi mitte külastada. Olin pahviks löödud. Kas selline teema ei peaks olema vabatahtlik ja eriti veel rasedana, kui polnud rasedaid ja vaktsiinimõjusid korralikult uuritudki?
Keset rasedust tuli hakata otsima uut ämmaemandat. Õnneks naases just õigel ajahetkel tööle meiega varasemalt tegelenud ämmaemand. Tore saare naine, kuid kogu see koroonajant oli pannud ka tema suhtumist muutma.
Laps kasvas kõhus kenasti ja minu näidud olid kõik kenasti korras. Arstide poolt pandud tähtaeg jõudis kätte, aga kõhubeebi ei näidanud märkigi, et ta ilma tahaks uudistama tulla.
Tegelikult ajendasid mind siinset kirjatükki avalikustama kaks Pealtnägija saadet sünnitusvägivallast ja kaotatud beebidest. Toonane olukord, millesse sattusin, ma otsisin internetist nii väga infot ja lugusid, et oma vaistu usaldada ja endale kindlaks jääda. Ma oleksin tahtnud teada mõne teise lugu, mistõttu ma oma loo üles panengi, et mõnikord tasub oma kõhutundele kindlaks jääda ja natukene valgetele kitlitele ka vastu vaielda, kui pole füüsilisi näidustusi.
https://menu.err.ee/1608129313/pealtnagija-mis-on-sunnitusvagivald
Ka esimese lapse puhul tundsin sünnitusmajas üksildust ja abitust, mind sunniti oma vaistu mitte usaldama, sest praktikant teab täpselt, kui kaua läheb esmasünnitajal aega sünnituseni: https://motomari.com/maailma-marudam-piiga-sai-kaheseks-meenutus-sellest-kuidas-indy-mari-meie-perega-liitus/
Raseduse tähtaeg on 40. nädal. On väga okei, kui laps tuleb ilmale isegi kolm nädalat varem või kaks nädalat hiljem sellest tähtajast. Indy sündis kolm päeva hiljem antud tähtajast, Jakary täpselt õigel päeval. Elistinile määrati aga esilekutsumise aeg juba enne 41. nädala täitumist.
Ma olin pahviks löödud! Kui uurisin, et mis põhjusel nii vara, öeldi, et nii need asjad lihtsalt käivad ja laps peab sündima. Meil ei olnud ühtki füüsilist näidustust esilekutsumiseks nii vara – nii minu kui beebi näidud olid korras ja ma ei suutnud mõista taolist asjade käiku. Kui meiega on kõik korras, siis miks me peame sekkuma ja hakkama beebit kõhust välja meelitama medikamentidega? Miks me ei või oodata senikaua kuni algab loomulik sünnitus ehk siis olla jälgimise all vähemalt 42. nädalani?
Esimest korda elus kuulasin ma oma sisetunnet väga tugevalt! See tundus mulle tol hetkel lihtsalt eeskirjade täitmise, süsteemi osana olemisest, mitte meie individuaalsest olukorrast lähtuvalt. Mu süda aimas halba, et kui ma nõustun, ei lõpe see olukord hästi. Kuna sünnitust kutsutakse esile samuti hormoonidega, siis mis siis saab kui need ei mõju? Kui ma rasedaks jäin, siis mu keha tõrjus need ära ja need ei mõjunud. Kui kordub sama, kas see võib kõhubeebile kuidagi liiga teha? Kui esilekutsumine ei õnnestu ja mu organism medikamentidele ei allu, kas me võime lõpetada keisriga opilaual? Liiga palju kahtlasi teemasid oli õhus, mis mulle ei meeldinud ja ämmaemand nende teemadega tegeleda ei tahtnud. Esimene kuupäev ja kellaaeg pandi lihtsalt paika.
Ma ei suutnud selle mõttega leppida. Kust siis mujalt veel kui mitte internetist hakkasin kiirelt infot otsima, sest kell tiksus. Lugesin erinevaid lugusid ja leidsin, kui paljud on läinud esilekutsumisele ja lõpetanud keisriga, sest esilekutsumine ei õnnestu. Ja kui paljud beebid on selle käigus saanud kannatada. Ma ei suuda seda kirjutadagi, kui mõni beebi on hapnikunälga jäänud, elustamist vajanud. Ei, ma ei saanud selle mõttega leppida, sest meil ei olnud füüsilisi näidustusi, miks loodusele vahele sekkuda.
Leidsin ühest grupist ühe doula kontakti, kes oli ise üheksa lapse ema. Võtsin julguse kokku ja lihtsalt helistasin talle ja sellest telefonikõnest muutus kogu mu suhtumine. Ta küsis mult naerusuiselt, et kas sa tead mõnda naist, kes on igavesti rasedaks jäänud? Lõpuks sünnitame me kõik! Tema oli lapse üle kandnud isegi 43. nädalani ja samuti ei olnud ühtki füüsilist näidustust, et midagi oleks halvasti. Esilekutsumise teema on ka üks süsteemi ja eeskirjade osa, mida ämmaemandatel tuleb lihtsalt täita. Doula soovitas mul enesele kindlaks jääda ja hakata esilekutsumist ööpäeva jagu edasi lükkama. Lisaks küsima, et mis on meie füüsilised näidustused esilekutsumiseks, sest Elistin ei olnud isegi mitte suur laps.
Tohutult tänulik pika kõne ja rohke uue info eest, siis nii hakkasingi tegema – asja edasi lükkama. Viimaseks ajaks määrati mulle 7. märtsi hommik, mil ma pidanuks minema Tartusse esilekutsumisele. Ma mäletan, et tol hommikul helistasin jälle uuesti ja anusin ajapikendust. Ämmaemand ei suhtunud sellesse uudisesse, et ma ei kavatse tulla, sugugi hästi. Oodati mind jälle järgmiseks hommikuks.
Kes teab mu eelnevatest lugudest, on meie perel üks vinge “kondiväänaja”. Arne juures käisin juba raseduseaeg ja ta tohutult aitas leevendada tekkinud pingeid kehas. Lisaks jäi mulle meelde, et ta toonitas mulle, et rasedana ei tohi põlvedele kukkuda ega pahkluudele haiget saada, sest teatud punkte mõjutades võib rasedus ära kukkuda. Kuna see oli mul meeles, helistasin Arnele, et kas sa nüüd võiksid neid teatud punkte päriselt mõjutada, sest ma ei taha medikamentide abil esilekutsumisele minna. Sain ta juurde aja ja ta vajutaski konkreetselt põlvede all asuvaid punkte ja välise külje pahkluu aluseid kohti.
Indy ütles meile, et Elistin tuleb kaheksandal. Ootasime teda tegelikult juba kaheksandal veebruaril, sest ma olin ikka päris suureks selle kolmanda rasedusega paisunud ja füüsiliselt oli väga raske olla. Nüüd ei teagi, kas Arne tegevusest või nii pidigi saama, aga naistepäeva hommikul oli tunne õige. Valud hakkasid enne kella seitset hommikul ja kiirelt palusime ämma-äia korterisse lapsi valvama. Saime vist kaheksapaiku kodunt liikuma – Tartusse ca 120 kilomeetrit sõitu.
Teel muutusid valud väga intensiivseks ja tihedaks, aga siiski suutsin säilitada rahu. Tuljo olen ma oma rahu säilitamisega juba kahel eelneval korral üsna kaameks ajanud, aga seekord õnnestus see eriliselt hästi.
Koroona aeg. Mõlemad passita. Ma teadsin, et kui liiga vara sinna seinte vahele valutama minna, ei lubata Tuljol sünnituse juures viibida. Niigi jäi ta kõikidest protseduuridest ilma ja mul oli väike plaan, kuidas mul õnnestuks ta meie kolmanda lapse sünni juurde saada.
Tartusse jõudes käisime rahulikult uhhuutades traditsiooniliselt tanklast läbi mulle järgnevaks paariks päevaks snäkke varumas. Kliinikumi parklas tuiasin kohe mõnuga ringi – väske kevadõhk. Mingi hetk aga tundsin, et teema läheb juba väga intensiivseks. Oma tunnetes oli mul kõik välja arvestatud, aga mitte see, et osakonnad on remondis ja EMO ukseni jõudmine on palju pikem teekond kui ma arvasin. See pikk kõndimine intensiivistas olukorda veelgi.
Peauksest sisenedes käisin ära vetsus. Limakork eraldus.
Keset koridori ütlesin Tuljole, et palun oota korraks ja siis tulid ära veed – noh, nagu filmis. Tuljo nägu muutus kaameks. “Otsin ratastooli? Võtan su sülle?” läks ta ähmi täis. Liikusin tasahaaval edasi. Oi-oi kui pikk see teekond oli. Pidime korraks majast väljuma ja siis uuesti sisenema. EMO ukse taga ootas teisigi patsiente, keda mingil põhjusel polnud sisse lastud. Siis muutusin ma küll korraks murelikuks, et kui siin asi viibib, pean püksid siin maha tõmbama. Tuljo lasi kella: “Tahaks sünnitama tulla!” hõikas ta vastuvõttu. Naised naersid. Uks avanes.
Pikk koridor. Kolmas korrus. Üleriided ära. Ma ei mäletagi täpselt, aga seekord oli vist nii kiire, et meid ei pandud isegi eelruumi ülevaatamiseks. Piisas sellest, et koridoris tulid veed ära ja kolmas laps. Saime sünnitustuppa. Sisse registreeriti meid 10.25.
Ja hakkas pihta: kas teil passid on, kas koroonat on olnud. Kõik eitavad vastused. Püüan kirjeldada oma tundmusi, aga keegi ei kuula. Meid jäetakse keset sünnitustuba seistes üksi, sest minnakse iga päev uuenevaid koroonareegleid kontrollima. Palun, et meid ei jäetaks üksi, kuid tulemuseta. Püsti olles tunnen, et nüüd on see hetk. Laps tuleb!
Kuna ma ei suuda enam mitte kuskile poole liikuda, palun Tuljol aidata mul püksid jalast. Tunne on nii võimas, et ma kardan, et laps kukub maha kui ma end tagasi ei hoia. Karjun ämmaemandat appi. Korduvalt! Tuljo aitab mu voodisse. Kõik oli nii intensiivne, et sain tohutud sisemised rebendid.
Kui abiväed saabusid ja üritasin pressidega tegeleda, hoidsin silmi kinni ja tundsin, kuidas kahe pressi vahel suruti mulle see kuramuse pikk ork ninna koroonaproovi tegemiseks. Avasin silmad, kuid ma ei suutnud midagi öelda. Kas sa tõesti ei võinud sellega hetke oodata? Me oleme juba siin ruumis, sünnitegevus käib, laps kohe tuleb ja sa kurat küll surgid mind selle käigus selle kuramuse orgiga! Kuhu jääb inimlikkus? 10.41 on Elistin mu kõhul. 16 minutit hiljem kui EMOsse jõudsime. Oli ikka kuradi täpne arvestus mul ja kui ma poleks nii teinud, ei oleks Tuljo saanud meie kolmanda lapse sünni juures olla.
Väga kohutavalt öeldi Tuljole, et hea küll, võid lapse nabanööri läbi lõigata, aga et sa siis siit läinud oled! See oli kohutav!
Pärast lapse sündi nägin silmanurgast üht suurt süstalt oma kintsu juures ja suunaga otse reide. Jõudsin veel enne seda tegu küsida: “Mis asi see on ja milleks?” Vastus oli, et see on hormoon selleks, et su emakas kokku tõmbuks. Küsisin, et miks te arvate, et mu emakas oma tööd teha ei oska ja palusin jätta selle süsti tegemata. Kõige jõhkram selle asja juures on see, et kui ma poleks märganud, siis oleks see nii ära tehtud, et ma poleks teadnudki. Sa oled pärast sünnitust nii adrenaliini täis, et süsti ma poleks tundnud ega tähele pannud. Aga ilma minuga konsulteerimata mulle teadmata midagi sisse süstida? Milleks? Kas oli mõni näidustus selleks? Minuga oli kõik ok.
Tuljo saadeti minema hetkel, kus ma oleksin teda kõige rohkem vajanud. Mul oli sisemine emakakaelarebend. Mind õmmeldi üle kahe tunni. Sind nõelutakse kaks tundi ja sa pead süles hoidma oma vastsündinud beebit ise valust vappudes. See oli jõhker ja see oli hetk, kus kahtlemata oleks võinud lapse isa olla toeks.
Lõpuks sain sünnitusjärgsesse palatisse. Teate, kes oli palatikaaslaseks? Noor tütarlaps, kes oli läinud 7. märtsi hommikul esilekutsumisele, mis lõppes keisriga. Istusin seal oma pisikese beebiga, mu jalad töötasid ja sain temaga rahus toimetada ja olin nii tänulik, et jäin kindlaks oma sisetundele hakata seekord vastu selle esilekutsumise osas. Loomulikult on olukordi, kus see on vajalik, aga kui otsest põhjust pole. Mis oleks olnud, kui ma oleksin nõustunud?
Jaga Facebooki kommentaariumis või kirjuta mulle, kas ka sinul on olnud olukordi, kus sisetunne paneb arsti otsustes kahtlema?
