Pidasime EMFiga aru

Teisipäeval kohtusime Motoföderatsiooni peasekretäriga teemal föderatsioonivälised võistlused nagu Põrgulised ja teised. Kahjuks ei õnnestunud osaleda CF Moto cupi esindajal. Piksepini korraldaja Urmas oli meiega skype vahendusel ja laua taga istus ka uue korvide ja quadide karikasarja vedaja Asko. Jutuajamine kestis üsna pikalt ja tooks välja kerge lühikokkuvõtte.

Föderatsiooni sooviks oli need võistlused enda alla saada ja esialgu oli kõneaineks ka litsents neil nn klubivõistlustel, mis on 10 eurot inimese kohta ja sisaldab sealhulgas ka isiku kindlustust sel päeval. Isiklikult minu seisukoht oli – olles juba kümme aastat seda vankrit vedanud – et ma ei soovi ei meie sõitjatele ega ka mitte klubile mitte mingisugust rahalist lisakohustust juurde, mis reaalsuses ei anna võistlustele mitte midagi juurde. Elukindlustus on igaühe enda asi ja eks suurel osal on pangalaenud ja juba seetõttu korralik elukindlustus. Föderatsioon oli üsna paindlik oma reeglites ja tundub, et peasekretäri sooviks on siiralt saada motospordiüritused kõik ühe katuse alla. Positiivne on juba see, et mitte kunagi varem pole föderatsiooni poolt tulnud isegi ettepanekut istuda rahulikult maha ja arutada erinevaid võimalusi ja tingimusi, kuidas koos edasi minna. Varasemalt lajatati meile ette lihtsalt hunnik absurdseid reegleid – näiteks, et kestussõidul peab tankimisboks olema ca 300 meetrit pikk ja 80 meetrit lai. Hetkeseisuga oli föderatsiooni mõte selles, et las need võistlused jääda oma formaadi juurde, aga et me oleksime niiöelda ametlikud võistlused ja oleksime föderatsiooni lehel üleval. Olin selle ettepanekuga nõus, et regamine läheks mspordi lehele, aga ainult sel tingimusel kui sellega ei kaasne ei sõitjatele ega ka klubile mitte mingisuguseid rahalisi lisakohustusi.

Minu mõte oli selles, et me oleme seda juba kümme aastat teinud (sama kehtib ka Piksepini kohta) ja läbi meie on saanud väga paljud sõitjad tuule tiibadesse ja julguse, et minna võistlema ka föderatsiooni võistlustele. Seega on point selles, et EMFi tuleb reaalsuses meie abiga sõitjaid ja tuntust juurde ehk siis tänaseks päevaks on EMFil pigem meid tarvis mitte vastupidi. Et motosport ikka elus edasi läheks, ootaks pigem seda, et föderatsioon toetab meid nii rahaliselt kui moraalselt, mitte jälle vastupidi. Kõikide nende pikkade aastate jooksul kui oleme olnud EMFi liikmed, tasunud liikmemaksu, ostnud litsentse, iga võistluse puhul maksnud võistluste registreerimise tasu, varem oli ka ajavõtuteenus otseselt EMFi oma, kust igal võistlusel tuli tasuda 7 eurot ratta pealt selle teenuse eest. Mis me selle eest vastu oleme saanud? EMFil pole isegi lippe ja veste olnud pakkuda võistlustel kasutamiseks. Sellepärast olengi jäärapäine ja keeldun Põrguliste eest EMFile igasugu tasusid maksmast. Ikka vastupidi võiks olla kallikesed! Hetkel jäime ootele, mis siis EMF meie tingimuste kohta arvab.

Jutuks tulid ka erinevad teemad seoses kiirabiga võistlustel, millest arenes välja üks uus mõte, mis mul tegelikult juba ammu peas keerelnud on. Olles suvisel ajal pidevalt raja ääres, kus käib palju treenijaid, tuleb ikka ette olukordi, kus treenijale on olnud tarvis kutsuda kiirabi. Kui ikka trennipäeval rajal kellegagi midagi juhtub, siis olgem ausad, ma ei oska tegelikult esmaabi anda. Ma ei räägi siinkohal plaastri panemisest. Ehk siis tegelikult oleks rajaomanikele ja teistele, kes tihti radadel käivad, hädavajalik esmaabi koolitus ennekõike motospordi võtmes. Millal ma võin kukkunud inimesel kiivri peast võtta ja millal mitte? Mis on suured ohumärgid kõva peapõrutuse korral? Rääkimata korralikust elustamisoskusest. Samuti võiks raja ääres olla korralik esmaabi vahendite kott kõigile kättesaadavas kohas – aga mida see sisaldama peaks ja kuidas kõiki neid asju kasutada? Kuidas peatada ohtlikku verejooksu? Küsimusi on palju. Igal juhul on ettepanekust teadlik EMF ja kaks suuremat motovõistlustel kiirabiteenust pakkuvat ettevõtet. Jääme ootele, kas koolitus tuleb. Kui ei tule – korraldame ise asja ära 😉  

Selleks nädalaks on taas Mäosse kokku kutsutud Eesti meistrivõistluste korraldajad, et arutada läbi ürituse tulud-kulud. Taas positiivne üleskutse mu meelest, mida varasemalt pole praktikas enda nahal tunda saanud. Kiidusõnad peasekretärile – äkki saab EMFist üks päev veel asja ja motoföderatsioonist saab motosportlase sõber, mitte vaenlane 🙂

Nädalalõpu seisuga on ka uus Külgkorvide & Quadide karikasari hoo sisse saanud – koduleht on valmis (kel on soovi lihtsa kodulehe järele, pöördugu mu poole ja saame kokkuleppele 🙂 ), võistlustingimused üleval, esimese etapi regamine avatud ja juhend üleval. Minge uudistage kqk.ee. Usun, et sellest sarjast tuleb üks tore ja positiivne värk! Edu Askole selle vankri vedamisel.

Meie krossiraja arengud on sealmaal, et rajapõhi tahab veel veidi sulada ja taheneda – liiga vähe on veel olnud plusskraadidega öid. Tuljo ja Jaak ehitavad buldooserit üles – nüüd on juba mootorgi peal ja pole enam kaugel see aeg kui rajameister saab tööle asuda.

Püsige lainel!

P.S. Ma pole kümme aastat teatris käinud, aga vot nüüd lähen! Ugalas on motokrossiteemaline tükk – räägib pereisast, kes oma käte ja traktoriga krossiraja ehitanud. Ma ei saa seda ju ometi vaatamata jätta!