Põrguliste Metsasõidust

„Ausalt, me ise ka ei usu, aga nii lihtsalt on, et Põrguliste sõidu traditsioon jätkub tõepoolest juba üheksandat aastat! Olgu see pühendatud kõigi hingelt väheke hullumeelsetele Põrgulistele ja off-roadi fännidele ilma kelleta säänset üritust ju lihtsalt polekski!“ http://krossirada.motomari.com/porgulised/

Jep, nii ta on, et saan juba üheksandat aastat kirja panna üleskutset tulla seda va meie Põrguliste sõitu sõitma. Kuhu küll see aeg kõik lendas?

On aasta 2009. Korraldame vennaga sel aastal esimest korda moto-orienteerumisüritust „Kesk-Eesti Tuur“, kus esialgu oli kavas asfaldi- ja kruusaklass. Kuna sel suvel tutvusin ka Tuljoga, kes Aravete krossirajal majandas ja selle ümber metsas juba mingisugused kestvussõiduraja alged olemas olid, tekkis mõte lisada orienteerumisele ka metsaklass. Oi, plaan oli uhke ja nägime kõik tublisti vaeva, et metsalistele korralik rada teha, kus ikka ohtralt orienteeruda.

Tookord oli orienteerumise start Sääskülast Arlet Palmiste talust, mis asub krossirajast mõned kilomeetrid eemal. Et ka ilma lubadeta ja registris mitte olevad masinad saaksid osaleda, tegime raja nii, et avalikel teedel sõitmist poleks. Tuustisime välja kohalike põldude omanikud ja ehitasime silla üle Sääsküla oja, mis asub krossiraja taga ida pool. Idee oli selles, et pärast starti peavad sõitjad orienteeruma mööda punaseid suunavaid nooli ja otsima maastikule peidetud loomakujusid. Iga kuju ja tähise juurde oli pandud väikesesse kotikesse üks täht ja aeg läks lukku siis, kui oli nii palju õigeid tähti, et kokku sai lugeda „Kesk-Eesti Tuur“.

Ettevalmistused olid väga kõvad! Käis start ja tsirka 15-20 minuti pärast oli juba esimene võistleja tagasi, paarist kotist leitud peotäis suvalisi papile maalitud tähti kaasas. Tõdesime üllatunult, et see käis nüüd küll väga kähku ja saatsime võistleja rajale tagasi. Oli ikka päris humoorikas esimene katse taolist metsaliste sõitu teha. Stardis oli kuus soolosõitjat ja neli ATV-d! J Ja seda peamegi me „Põrguliste Metsasõidu“ alguseks. Ülejäänud orienteerujad otsisid ikka oma kuus tundi mööda Järvamaad omi punkte. Kes soovib veel nostalgitseda, siis täitsa vahvad ja meenutamist väärt fotod asuvad sellel lehel – keri lihtsalt kõige lõppu aasta 2009 peale. http://kurisoomoto.com/tuur/galerii

Minu võistlejanimi moto-orienteerujana oli vanasti Põrguline (kuna ma enam end nii hirmsaks Põrguliseks ei pea, muutsin selle nime MotoMariks). Ja kuidagi sujuvalt me selle metsasõidu ka Põrguliste sõiduks nimetasime. Osalt ka seetõttu, et soovime asju korraldada ja teha väheke teistmoodi kui need kõik ülejäänud ühiskonna (ja FIM ja EMF jne) reeglid ette näevad. Meile meeldib teha asju teisiti ja vahel väikeste vimkadega. Tähtis on, et oleks fun – saaks trenni teha nii kiire motosportlane kui tunneks end teretulnuna ka see, kes pole veel ühelgi võistlusel käinud.

No võta või see lisakatse – viimatisügisel tuli suurte paksude labakinnastega polte-mutreid ühendada ja kes võitis, oli sisuliselt metsasõidus teistest neli ringi ees. Kuna sõit pole ju mõisa peale, on tore kaarte segada! On tulnud tsiklit tagurpidi käe kõrval liiva sees lükata ja ringi keerata. On tulnud aja peale saapaid-kiivreid-kindaid selga ajada. On tulnud tohutusuurte täispuhutavate ketsidega põhjatud plasttopsid ees slaalomit joosta. Igasugu tsirkust oleme välja mõelnud ja tahaks väga loota, et uusi inspiratsioonipuhanguid ikka peale tuleks.

Kui me alustasime kunagi kuue tsikliga (või oli isegi kaheksa – ei suuda fotolt päris täpselt tuvastada), siis tasapisi rahvaarv muudkui suurenes. Kunagi, kui ATV-d vähe populaarsemad olid, oli nendelegi klass. Järgmistel kordadel osales juba ca kakskümmend inimest, seejärel kolmkümmend, siis juba nelikümmend jne. Kes mäletab, siis kunagi lugesime sõitjate ringe ju käsitsi. Kurve peal püüdsime aru saada, kes see nüüd läheneb ja vastavalt ilmaoludele oli ikka tükk tegu ja segadusi, et õige info paberile panna. (Eks neid ajavõtuprobleeme esineb ikka ja alati – olgu see meie või kellegi teise üritus, sest inimene pole ilmeksimatu ja niisamuti ei saa alati 100% usaldada ka moodsaid süsteeme – palume mõistmist J) Aastate peale jäid mul juba nimed-numbrid meelde, kes, mis kiivriga sõidab, kellel mis kleepsud peal, vestid ja särgid seljas, mõnda eristasid juba sõidustiili järgi. Vahel õnnestus uneski näha ja korrutada paberile kirjutanud abilisele: „Nii, sellel on mägiaivari teibiga pandud ette Z – pane kirja 2! Teda ma tean, paistab, et hakkab väsima – 7! Oot-oot, tema on kiire, Yamu – 96! Näe Paul-poiss tuleb – 391!“

Nüüd oleme moodsad ja tellime ajavõtuteenuse, kus iga sportlase tulemusel aitab silma peal hoida (suisa laivis saad oma nutitelefonis jälgida) üks imeõhuke kleebis. Ega väga ei kujutaks ette ka, kuidas tänaseks päevaks kõik sõitjad käsitsi ära lugeda, sest nüüdseks on stardijoonel teid juba tublisti rohkem kui 60. Korra isegi suisa 90! Hull värk ma ütlen! Ja kõige parem palk on see, kui sõitma tulnud jäävad rahule. Eriti elamusterohke on anda finišit ja kogeda neid emotsioone, mida üks finišilipu nägemine ühele vingelt vastu pidanud Põrgulisele tähendab.

Ehkki selja taga on juba nii mitmed aastad motoürituste korraldamisi, ei vaibu see ärevus enne üritust vist iialgi. Vähemalt tahaks loota, sest kui ärevus ära kaob, läheb ju igavaks ja korraldaja lohakaks. Täna on kolmapäeva hommik – ürituseni on veel kolm täispikka ööpäeva. Ilm on jälle rõve – pilves ja jahe, fui! Ärevus. Kuidas ilm vastu peab? Mida ta seekord meile välja pakub? Kuller tõi auhinnad Aravetele. Mis veel tegemata on? Mis tehtud on? Suur virr-varr käib alati enne üritust peas, ehkki asjad on kirjas ja mida kõike veel, aga alati pelgad ja on see tunne, et äkki ma olen midagi ära unustanud. Või tuleb maru ja langetab ohtralt takistusi rajale. Seekord saab aga põnev olema, sest häid kuupäevi, mis sobiksid võimalikult paljude osapoolte jaoks, pole väga võtta. Seega vastutan pühapäeval korralduse eest üksi, sest rajameistri saadame Langele külgvankriga sõitma.

Näeme siis!