Kui ma siin neid ridu kirjutan, on minu viimane tund siin ilmas 34-sena. Tunnikese pärast loodetavasti ei saa tõllast kõrvitsat ja olen ka 35sena endiselt Maria. Leidsin, et soovin sel puhul veidi mõtteid kirja panna ja iseenda jaoks väikese kokkuvõtte teha. Esiteks, 35. On seda palju või vähe? Ei oska öelda. Küllap omajagu. Päris plikake …
Meie majast avanes vaade kuskile kaugete lumiste mäetippude peale ja tekkis soov teada saada, mis võiks olla teispool neid suurejoonelisi mägesid. Mõeldud-tehtud, plaan paigas. Ühel hommikul istusime bussi ja läksime taas liikvele. Eks me ole neid mägiteid Kreekas varemgi väga palju sõitnud nii auto kui tsikliga, aga need mäed ja need vaated, mis siin Kreetal …
Esimesed paar päeva siin saarel olid veidi kummalised. Ilmselt olime ise kurnatud, välja puhkamata ja siis tundub ka ümbrus kuidagi kahtlane. Esimese päeva õhtul jalutasin poodi otsima. Kui tavapäraselt on linnad üsna normaalselt valgustatud, siis Georgioupoli oli tol esmaspäeva õhtul küll pime mis pime. Esmaspäevad tunduvad siin kusjuures rohkem nagu puhkepäeva moodi olevat – enamus …
Igal juhul lõpuks tuli ühel hommikul Neos Marmaras see tunne peale, et täna võiks vist kuskile edasi liikuda ja võtmed ära anda. Kuna põhja pool Kreekas on kohalikud nii palju rääkinud ülivõrdes Kreeta saare kohta ja see meist umbes 1000 kilomeetri jagu lõunas asus, otsustasime sinna minna – näeme-kogeme midagi uut ja äkki on seal …
“Kalimera! One night more please!” Nende sõnadega käisin hommikuti maja perenaisele lisaöö eest tasumas. Mitte üks ega kaks korda. Viis korda vähemalt 😀 Nii tore oli lihtsalt üle mitme aasta taas selles meile erilises kohas olla. Muudkui kondasime mööda linna ja selle ümbrust ringi. See on täpselt nii parasjagu suur kohake, et põhimõtteliselt jaksad sa …
Siin on päevad kõik nii sassis. Ma arvan, et 6. jaanuari hommik oli see, kui ärkasime juba meile armsalt Kreekamaalt. Lapsed olid hommikul kõik ülirõõmsas tujus, päike tervitas meid eredalt ja nädala jagu grippi, kõrget palavikku ja muud jama, oli täiega eilne päev. Energia oli tagasi ja haigus seljatatud. Kaks ööd bussis ja pikad sõidud …
Hommik Krakowis. Pakkisin kogu oma kalli vara ehk siis mees ja kolm last bussi ja sättisime suuna lõuna poole. Buss oli meil pargitud valvega parklasse, kus hinnakiri seinal 60 zlotti ööpäev. Ja loomulikult, vahi nalja, kahe ööpäeva eest sooviti 240 zlotti, mis meie rahas on pea 55 eurot. Turist, suure bussiga, koorime! Kui kõik teised …
Sügisel panime mingid mõtted paika, et saame teatud töödega ühele poole, siis paneme bussiga kuskile poole udjama. Millal täpselt, kuhu täpselt, jätsime lahtiseks. Eks Kreeka oli ikka peamine sihtpunkt loomulikult, aga vaatame, kuhu ja kuidas täpsemalt. Alustasime esmalt sellest, et endile ja lastele passid teha, sest me polnud ju nii kaua kuskil käinud. Me endi …
Kui ma möödunud aastale tagasi mõtlen, jagus sinna olulisi ja elumuutvaid rõõmuhetki, kuid üleüldises plaanis oli see aasta selline peaga vastu seina jooksmise aasta. Ükspuha, mida me ka ette ei püüdnud võtta, kõik jäi justkui toppama. Oleks tahtnud rohkem ehitada – ise ei jõua, aga pädevat töömeest appi ka ei leia. Krossirajal oleks tahtnud rohkem …
Eelmist postitust alustasin sõnadega, et kui külgkorvide- ja quadide karikasari teatas oma etappide ärajäämisest, oli rajameistri telefon kõnedest punane sooviga, et keegi võiks motokrossi korraldada. Panime üles üleskutse ja eelarve, kui palju krabisevat ühe võistluse tegemiseks kulub, kuid vastukaja oli minimaalne. Seega ei, jääme oma paika pandud plaanide juurde ja suure võistluse korraldust ette ei …