Kuu aega juba on möödunud mu järgmisest aastaringist – 3. veebruaril sai level 3.5 läbi ja tatsan nüüd 36ndat. Vanasse aastaringi on mahtunud tegelikult väga palju uusi kogemusi ja eneseületust, aga ka tohutut südamevalu, mis kogu mu fookuse röövis.
Vaatasin läbi oma möödunud aasta pilte. Nagu seegi kord, oli mul õnn oma elu uut aastat tervitada taaskord Kreekas. Möödunud reisi tipphetked olid kindlasti just randades wildcampimised ja uute kohtade avastamised. Ei oska nunnumat päeva tahtagi kui lastega rannal tuulelohet lennutada, sooja päikest ja värsket apelsinimahla nautida ning õhtul lõkke ääres elu üle juurelda.
Seekordne käik on aga teisiti. Enne koju naasmist teeme kahtlemata mõnusa wildcampimise perioodi ka, aga sel korral tulime teadlikult Kreetale just talve veetma ja olema osake siinsest elust. Kas see oleks koht, kuhu tulevikus omale talvekodu rajada?
Tookord Eesti jõudes tervitas meid hall argipäev ja külm kevad. Selle aasta eesmärk oli käia ise maksimaalselt palju võistlemas, et tekiks uuesti tuhin ka teistele korraldada. Krossirajal majandasime ka, aga mitte ülemäära. Alustasime kastmissüsteemi rajamisega, võõrustasime EHKKi, aga ise jätsime sel aastal võistlused korraldamata, sest tunne polnud õige. Ei jaksa kogu aeg nii, et teed ainult teistele ja ennast jätad nälga.
Nii oligi, et koju jõudes selmet, et tööhoone ehitusmaterjali osta, bronnisin Yamaha Keskuses hoopiski enduroka ära. Laste saamise vahepeal olin oma eelmise enduroka maha müünud ja no nii täpselt oli juba sügisest üks WR250F mind seal oodanud. See oli nii tore kokkusattumus, sest mu eelmine ratas oli täpselt sama. Kõhutunne oli õige ja tõime Mürru koju.
Enne kui olin meetritki sellega sõitnud, leidsin end juba oma elu esimese roadbook rally stardist! Nendest elamustest kirjutasin siin: https://motospirit.ee/kogemus-roadbook-rallylt-algul-paned-puusse-parast-juba-puude-vahel/
Juba algaski ka motoorienteerumise hooaeg ja nii mõnelegi läksin täiesti üksinda. Seitsmemeetrise bussi ja pika järelhaagisega toimetamine üksinda oli esialgu üsna hirmuäratav ja täiesti uus kogemus! Aga motorahvas on sõbralik ja hätta sind ei jäta! Saab kenasti manööverdatud ja tagurdatud sõprade juhendamisel. Ega kogemused ei saa ju tulla kui ei proovi ega harjuta. Küll ükspäev käppa saan. Tähtis on pealehakkamine.
Ja hops olin juba ka oma vanakooli masina sadulas ringi toimetamas ja Motospiritile hinge puhumas. Motospiriti eesmärk eelmisel suvel oli tasapisi algust teha ja harjutada end ka laste kõrvalt uuesti töiseks. Lood Indyga keerasid elu ja fookuse aga totaalselt pea peale. Sel teemal olen juba korduvalt kirjutanud.
Kuna elumerelained kippusid üle pea kasvama, läkitas pere mind mu elu esimesele motomatkale ihuüksinda Rumeeniasse. Ja see minu jaoks julgustükk oli kahtlemata selle aastaringi tippsündmus! https://motomari.com/mototeraapia-ehk-kuidas-vasinud-pereema-uksinda-rumeeniasse-motomatkas/
Kreekas käies ja tagasi jõudes tundub meile alati, et meil on elus liiga palju asju! Nii möödus suvi ka selle tähe all, et üleliigsest vabaneda. Paljust õnnestus vabaneda, aga üks suur 1100 ruutmeetrine hoone ootab endiselt aktiivseid pealehakkajaid. https://motomari.com/miks-te-koik-asjad-maha-muute-mis-juhtunud-on/
Kuidagi sõprade kutsel sattusin tsikliga ühte Kesk-Eesti mõisa hingamisrännakule. Ma olen teadlikult kasutanud praktikaid enda rahustamiseks või fookuse loomiseks hingamise teel. Kasvõi külma vette minnes hingad väga sügavalt ja kui kogu see värske hapnik su kehasse jõuab, toob see nii palju värsket meelt. Proovi sinagi mõnikord vähe sügavamalt hingata ja tunne, kuidas vaim rikastub ja lööb pea klaariks.
Hingamisrännakul tervelt kolmveerand tundi väga tugevalt sisse-välja hingates jõudsin ma aga hoopis teise dimensiooni. Uskumatu, milleks me ise võimelised oleme! Seda kogemust ei oska kirjeldada, seda tuleb kogeda.
Too suvekuu õhtu jätkus aga järgmise ägeda uue kogemusega, kui sõitsin sealt edasi ühte tallu, kus oli korraldatud lihtsalt naiste õhtu võhivõõrastele naistele. Tänud Tahumatule korraldamast! Seegi oli nii vinge! Eriti äge oli õhtupimeduses võõras hoovis ringi kolada ja nuputada, et kas ma ikka olen õiges kohas. Laud on kaetud, aga ei ühtki hingelist. Naised olid järve äärde jalutama läinud ja leidsin seltskonna ikka üles. Ülimalt tore õhtu oli ja tore uute inimestega tutvuda. Julgustan teidki astuma oma mugavustsoonist välja ja avardama maailma.
Ja mingi järgmine päev leidsin end juba Keity Meieri trialisõidu proovipäevalt! Sellest kogemusest võin niipalju rääkida, et mul on nüüd hädasti ühte trialiratast vaja! Nüüd ja kohe! Kuna meil on kodus nii palju ruumi, vaba maad ja naabreid pole, on see ideaalne viis kodus lastega õues toimetada. Nagunii nad tahavad kogu aeg õues olla, siis trial ei vaja midagi erilist harjutamiseks. Paned saapad jalga ja samal ajal kui väiksed pätud liivakastis majandavad, saaks emps samas kõrval kasvõi tasakaalu harjutada. Väga tore aparaat ja see aitaks mul ehk lõpuks ka endurokaga sõitma õppida.
Vahepeale jäi viieteistkümnenda Kesk-Eesti Tuuri korraldamine ja sellega seoses uue BMW proovimine. Kahtlemata on mul seda ka vaja! 😀 https://motomari.com/lubasin-bmwl-end-ullatada-f-850-gs-ga-laheks-veel-kohtingule/
Ja mingil kummalisel kombel leidsin ma end ka oma elu esimese enduro stardist! See oli jõhker kogemus! https://motomari.com/my-first-enduro-experience-that-was-tough/
Kuidagi läks see hooaeg niimoodi, et ma ei saanud kordagi niiöelda treeningu mõttes oma Mürru selga, vaid sõitsingi täpselt nii palju sellega kui ma võistlemas käisin. Nädalavahetused olid meil pidevalt võistlusi täis, sest Tuljogi võttis oma hooajast, mis võtta andis.
Küll aga sättis Tuljo mulle korda aastaid garaažis seisnud Yamaha TDMi, millega ma siis pidevalt oma praktilisi sõite tegin – küll linna juuksurisse, küll Pärnusse teraapiasse. Juba ammu olin tundnud, et mul on vaja välist abi. Kedagi, kes aitaks mul mu mõtted ära sorteerida ja mingid asjad lahti harutada. Eks Indy kogemus lõi rivist välja ja üleüldse olen ma suht emotsionaalne. Nii kui miski kehv kogemus mõne pahatahtliku inimesega, mina kohe palavikus pauhti! Teraapia tõi väga palju selgust ja kindlasti jätkan selle teemaga. Kellel ka abi vaja, siis kontaktid leiab siit. https://www.sisekosmosejaam.ee/
Ja siis tuli pauk! Crash Alakonnu rallil, mis omakorda elu jälle stopi peale pani. Elu esimene luumurd! Sellest kõigest kirjutan kindlasti pikemalt.
Aga enne seda pauku oli mul korraldamisel Motokoosolek Riigikogu ees minu silmis absurdse auto- ja tsiklimaksu vastu. Kust ja miks ma seda korraldama asusin, ma ei tea! Miski õiglustunne lihtsalt nii jõhkralt sähvatas minus seekord, et ma ei suutnud vait olla ja pead vastu kuuriust taguda vaikselt omaette pomisedes. Sai see värske luumurruga ka korda saadetud.
Kuna Eestis polnud meil midagi tarka peale hakata, abi ei leidnud nii mulle ega ka Indyle, pakkisime asjad ja lasime jeebet. Esimene peatus oli Itaalias EICMA. Euroopa suurim motomess, mis oli vaja ära näha. Rentisin seal invakäru ja liuglesin oma elektrikaga rahvamassis ringi. China. China. China. Elekter. Plaanisin pärast seda käiku sellest kogemusest pikemalt kirjutada, aga pole tegelikult midagi olulist kirja panna. Kahest sõnast piisab: Hiina ja elekter ja see ei rõõmusta mind sugugi 🙁
Ja nii me siis siin Kreetal hetkel oleme. Põhirõhk on nii füüsilisel kui vaimsel tervisel. Eesmärk on kõik korda saada – kappame aga mööda arste ja haiglaid, kiropraktikuid ja vestame juttu kohalikega. Pikalt läks minul siin selle kargutamisega, aga etem oli siin terveneda kui pimedas Eestis.
Lappasin siin oma vanu kaustikuid, mis kõik elufilosoofilisi tarkuseteri täis, mis mind rasketel aegadel aidanud on. Hakkasin seda kõike ka arvutisse kirja panema ja ehk jagan mõnel heal päeval neid mõtteid ka teiega ühe e-raamatu näol. Kui need mõttekäigud mind aitasid, ehk on kellelegi veel abiks.
Täitsa tore on niimoodi tagasi vaadata: ikka väga palju uusi kogemusi mahtus sinna eluringi! Mida ma aga 3.6 levelilt ootaks? Tahan rohkem distsipliini ja sihikindlust oma ellu. Viimased aastad pisikeste lastega on elu väga lappama läinud, sest nad omavad su üle kontrolli 😀 peaks vist ohjad enda kätte haarama ja rohkem tegudele asuma. Tõstan pokaali ja saadan tervisi! Aprillis näeme!
