In English below…
Kolmapäeva varahommikul peame Indyga lendama siit Kreetalt Ateenasse suurde haiglasse. Siinsest ülikooli haiglast tuleb doktor samuti kaasa ja läheme suurema konsiiliumi ette Indy teemat arutama, sest selgust pole meil tänaseni.
Kui pole teemaga kursis, siis meie lugu algas siin https://motomari.com/error-mis-hoivas-mu-toovoime/. Mis vahepeal toimunud on ja kuidas Kreetal lapsega haiglas olla on, sellest edaspidi järgemööda.
Kahtlemata on mul hirm kogu selle tripi ees. Ilma kogu meie pereta Indyga kahekesi omal jalal suurlinna, kus me peame päris tublisti seiklema, et lennujaamast haiglasse jõuda. Kohati on arstidega ka veidi keelebarjääri, sest nende inglise keelest on keeruline aru saada, lisaks ei tunne ma kõiki meditsiinilisi termineid.
Mul on kaks varianti:
- Ma kardan seda minekut kui tuld – kuidas me hakkama saame, kuidas ühistranspordimaailmas selgust saada – kohanimed googles on midagi hoopis teist kui päriselus. Kas me saame hakkama? Pelgan, et päevad tulevad pikad ja pingelised, Indy kaotab kannatuse ja mina kukun pisardama. Pelgan tohutult, mis need arstid kokkuvõtteks teatavad, mis edasi saab. Kas ja kuidas Indy jalad seal suurlinnas seigeldes vastu peavad, sest meil ei ole oma bussi, kus vahepeal puhata. Lisaks on praegu torm ja talv jõudnud kogu Kreekasse. Ateenasse lubab neiks päeviks ainult 8 kraadi sooja ja tohutut tuult.
Või…
- Indy on tohutult koostööaldis, seekord meltdowne ei tule ja me saame kahekesi suurepäraselt hakkama. Kui jääme sihtpunkti jõudmisega hätta, küsime kohalikelt juhatust ja nad juhatavad meid kindlasti suurima sõbralikkusega. Varun koti juba Ateena lennujaama jõudes head ja paremat täis, et jaguks Indy vajadusteks terveks päevaks, sest ma tean, et kõht kliiniku ukse taga tunde oodates läheb kahtlemata tühjaks! Hirm kaob, sest suunan kogu fookuse selle mündi positiivsele küljele. Ma ei keskendu sellele, mis kõik võib halvasti minna ja mida kõike mul karta on, vaid sean fookuse sellele, et meil läheb kõik suurepäraselt, me saame sealt ainult häid vastuseid ja positiivseid noote, et tegelikult saab kõik korda lihtsa vaevaga! Me ei saa sealt halba diagnoosi! Meid saadab õnn ja kergus, kõik laabub ja me saame parimad lahendused!
Raske on see varsti juba kaheksakuuline teekond olnud, aga iga päevaga üha enam on kogu see olukord pannud mind elule teisiti vaatama ja leidma rohkem positiivseid vaatenurki. Olen kaua vaikinud, aga ega see üksi vaikimine ja muretsemine ka elus edasi ei vii. Nii et kui on olukord, analüüsin oma käitumist ja mõtlemist ja leian parema vaatenurga asjale! Ma alles õpin ja püüan seda praktikasse panna, et nii minul kui kogu mu perel läheks paremaks!
Püüan iga päevaga üha enam kontrollida oma mõtteid ja seeläbi ka tundeid. Tahan alati leida igale asjale positiivse külje ja ka ise käituda positiivsemalt, rõõmsamalt, lahkemalt. Mina esimesena ja las siis maailm peegeldab mulle vastu 😊 Nii et saatke ka mõtetes häid soove, et üks väike Indy Mari saaks kevadel kodumaale naastes joosta nii nagu üks varsti kuue aastaseks saav laps jooksma peaks – tervete jalgade ja organismiga täies elujõus!
We are heading out on an adventure with Indy, and may it be the best adventure ever!
Early Wednesday morning, Indy and I need to fly from here in Crete to Athens, to a large hospital. A doctor from the local university hospital will also accompany us, and we will discuss Indy’s situation in a larger consultation because we still don’t have clarity.
If you are not familiar with the topic, our story began here: https://motomari.com/error-mis-hoivas-mu-toovoime/. What has happened in the meantime and what it’s like to be in the hospital with a child in Crete will be explained gradually in the following.
Undoubtedly, I’m afraid of this entire trip. Without our whole family, just Indy and me, navigating our way through a big city where we have to be quite adventurous to get from the airport to the hospital. At times, there’s also a bit of a language barrier with the doctors because understanding their English can be challenging, and I’m not familiar with all medical terms.
I have two options:
• I fear this journey like fire – how will we manage, how to navigate the public transportation world – place names on Google are something completely different than in real life. Can we handle it? I’m afraid that the days will be long and stressful, Indy will lose patience, and I will end up in tears. I’m terrified of what the doctors will ultimately announce, and what comes next. How Indy’s legs will hold up in the big city while adventuring because we don’t have our bus to rest in. Additionally, there’s a storm now, and winter has reached all of Greece. Athens promises only 8 degrees of warmth and tremendous wind for those days.
Or…
• Indy is incredibly cooperative, there are no meltdowns this time, and we do just fine on our own. If we struggle to reach our destination, we’ll ask locals for directions, and they will surely guide us with great friendliness. I’ve packed a bag full of goodies upon arriving at Athens airport to meet all of Indy’s needs for the entire day, as I know her stomach will undoubtedly empty while waiting for hours at the clinic! Fear disappears because I focus all my attention on the positive side of the coin. I don’t concentrate on everything that can go wrong and what I have to fear but shift my focus to the fact that everything will go great, we will only get good answers and positive notes, and everything will be resolved easily! We won’t get a bad diagnosis from there! Luck and lightness accompany us, everything will work out, and we will find the best solutions!
This journey has been tough for this almost eight-month-long process, but with each passing day, the entire situation has made me look at life differently and find more positive perspectives. I’ve been silent for a long time, but just keeping quiet and worrying alone won’t move life forward.
So when there’s a situation, analyze your behavior and thoughts and find a better perspective! I’m still learning and trying to put it into practice so that both I and my whole family can have a better life! I try to control my thoughts more and thereby, my feelings. I always want to find a positive side to everything and behave more positively, joyfully, and kindly. Me first, and then let the world reflect it to me 😊 So send good wishes in your thoughts too, so that little Indy Mari, when returning home in spring, can run like a soon-to-be six-year-old should run – with healthy legs and a healthy body full of life energy!
