Juulikuine pühapäev. Väljas on traditsiooniline meie suvi, vahelduv vihm ja vist ligi kahekümnekraadine soojus. Kondid ja lihased on kuradi kanged ja hullupööra tahaks ennast välja magada ja puhata. Aga tegelikult tuli tahtmine ka natuke kirjutada. Eilsest on nii toredad emotsioonid, et kuidagi ei taha neid endale hoida.
Jõudsime Võru kandist öösel kell kaks koju ja olime nii hullupööra väsinud, et selle asemel, et bussist nii lapsed kui tekid tuppa tassida, sättisime kõik oma toolidest juba valmis vooditesse ja magasime öö oma koduhoovis bussis 😀
Eile oli motoorienteerumise kolmas etapp “Piirimail”. Rada, teed ja vaated olid lihtsalt kõik nii sigavinged, et tänagi mõtlen tänulikkusega eilsele tagasi. No lihtsalt nii palju ägedaid emotsioone ja muidugi ka jälle natuke arengut tsikli seljas. Kahju, et olen saanud ainult võistluselt võistlusele sõita ja vahepealsel ajal üldse Mürru sadulasse ei jõua, aga eks pean end distsiplineerima ja asjad tähtsuse järjekorda panema 😊
Ja eile oli hullult tore ka see, et esimest korda sõitsin orienteerumist nö kambas ehk siis seltsimehed Rivolver ja Maario tulid elus esimest korda osalema oma Suzuki DR-Z 400 tsiklitel. Tõega, oli täiega tore päev ja kamba eelis on see, et jagatud rõõm on ju topelt rõõm! Ehk siis oli päris tore koos kaarti vaadata, aru pidada ja punkte jahtida. Aitüma kaaslased!
Eilsest väiksest võidust ka tsikli seljas. Alati pärast orienteerumist kõik räägivad, kuidas keegi kuskil kruusakurvis lendas külg ees ja oh nii äge! Olen isegi kadedusega vaadanud, kuidas uhkelt kurve võetakse. Ja eile! Jess! Eile esimest korda hakkas mul ka vaikselt see persse libistamise tunne tulema. Ma muidugi ise ei tea, kas ja kuidas see välja nägi, aga tunne oli justkui õige 😀 Mõnele lihtne tegu, mulle jälle väike võit enda üle ja uus oskus.
Igal juhul aitäh Piirimail korraldajatele! Mina nautisin! Ja mu kambajõmmid ka! Terve päeva sisustasid laused nagu “Vau! See oli ikka hullult äge tee! Oli see vast teelõik! Päris ilusad vaated ja kohad olid tegelt! Päris vinge lõik! Nii äge kruusatee!” Ma praegu ka raputan arvuti taga lihtsalt pead, et oli see kõik päriselt? Nii palju toredaid ja häid emotsioone! See kulus mulle väga marjaks ära! See on lihtsalt nii fantastiliselt vinge korraks oma argielu rollist välja astuda ja päev otsa mõnuga muudkui rulli keerata 😊ja õhtul leilitada ja muljetada ja mahedat jõevett nautida. Ja mainimata ei saa loomulikult jätta ka vestlusi hääde inimestega! Need olid väärtuslikud! Oleks tahtnud muidugi rohkem rahvaga juttu puhuda, aga paraku, kui lapsed on kaasas, siis tulge ise minu juurde juttu ajama, sest väikesed dikteerivad, kus ma olen ja mis ma teen, seega on tihti keeruline ise tulla kambaga liituma 😉
Kui seekord käisime üritusel kogu perega, siis eelmine orienteerumine oli minu jaoks midagi teistmoodi ja sain taas ennast natukene ületada. Oli kuidagi tunne, et Tuljo jääb pigem lastega koju ja lähen ise. Etapp oli Harjumaal, start Keila külje all Tuulas. Okei, selle seitsmemeetrise bussiga saan sõidetud ja suudan juba gabariitidega arvestada, aga nüüd tuli sellele sappa veel viis meetrit kinnist furgooni, mis rataste jagu bussist ka laiem. Põdesin, mis ma põdesin, aga hakkama sain ja oma esimesed ristsed sihukese rongiga. Suutsin isegi tanklas end ringi keerata ja ennast käruga niimoodi tankuri kõrvale nihverada, et kärus oleva tsikli paaki benssu panna. Ja kuidagi sain ennast orienteerujatest saatemeeskonna abiga ka võistlejate parklasse tagurdatud. Ja sama saatemeeskonna saatel sain ka tsikli kärust maha ja pärast ka peale ja kinni tagasi. Aitäh teile hääd inimesed, orienteeruma on alati hea tunne tulla!
Kui Harju ära etapil startisin, pöördusin üsna pea tagasi, sest tagaratas oli puhta lödi, käega vajutades täitsa pehme ja undas kui kurat. No sihuke kummaline oli. Korraldajad tulid appi, et õhku juurde panna. Vaatame nigut lambad uut väravat, aga no vabsee, ventiili netu, kust õhku juurde panna. Mürru mul alles nii vähe olnud, et avastasime, et sel hoopis mousse ehk täissisekumm, mis hakkas vananema. Soovitati mul siis aga hagu panna ülejäänud päev kuniks see põlema läheb. No hea teada! Selle vedela pasaga seal tagarehvis ringi ujuda ei olnud just kõige toredam ja mugavam. Võtsin kohe ladnalt aega siis ka raskemaid punkte avastada. Üldse oli tol päeval väsimus, raske kuidagi neid punkte leida ja olemine üleüldiselt kuidagi raskevõitu. Aga hoolimata sellest, et hommikul korralikult aega kaotasin ja enamus päevast ringi uimerdasin, oli kummalisel kombel mulle kutse õhtul poodiumile. Nii tore! Kruusanaiste kolmas koht! Aitüma ka Harju Ära korraldajatele!
See on nii tore, et üldse keegi viitsib ja jaksab midagi organiseerida, sest uskuge mind, see on päris aega- ja vaevanõudev tegevus. Ja enamasti tehakse seda lihtsalt heast tahtest anda oma panus millessegi ja aidata hoida mingit ala või tegevust aktiivsena. Sel aastal naudin täiega seda, et käimegi hoopis ise võistlemas ja kuidagi ei ole hetkel tekkinud suuremat tungi meie enda krossirajal midagi korraldada. Aga elame-näeme. Ehk ongi asi olnud selles, et oleme hullult palju panustanud teistele organiseerimisse, aga endid kõigest toredast ilma jätnud. Kui ise lustimas ei saa käia, siis paraku kipub ka tahe teistele teha ajapikku ära kaduma. Vast kui nüüd me mõlemad Tuljoga oleme saanud piisavalt väljas käia, tuleb see hea tunne taas tagasi ka teistele teha 😉 Nii et Põrgulised, Ringirally on hetkel hea vaibi ootel, ehk kaugemas tulevikus ka mõni motokrosski.
Seda aga, kas ma järgmisele etapile tulen, otsustab jänes mu püksis, et kas ta plaanib lahkuda või ei. Kui jänes jääb püksi, olen orienteerumisel, kui ta lahkub, olen mujal. Ehk siis mõttes on üks projekt, kaasa on selle heaks kiitnud, lapsed vajavad veel veenmist. Mina ise ka, mis sest, et ma ise selle mõtte õhku viskasin. Aga ma tunnen, et mul on seda vaja, et end inimesena taas leida, sest olen end viimase kuue aastaga totaalselt emadusele ja pereelule kaotanud. Ja no kui nüüd aus olla, siis eelmine aastanumber mu elus oli mulle nii füüsiliselt kui vaimselt pööraselt raske ja selle projekti elluviimise olen ma täiega ära teeninud.
Nii et cheers! Elame-näeme!
