Uus genekas käes, oli aeg asuda keset küla bussi remontima. Mingi osa tööriistu oli meil endil kaasas ja spetsiifilisemad asjad tuli küla pealt laenata. Maja peremees laenas meile lahkelt oma tööriistakohvrit, tassis lisaks kullinokkasid ja kõike muud. Oli temalgi põnev ninapidi juures olla. Küla vahelt sobitasime tutvust ühe garaažiomanikuga, kes sõnakestki inglise keelt ei rääkinud. …
Sinised vilkurid jõudsid poe ette ja välja astus nägus Kreeka politseinik. Selgitasin talle, et mul ei ole õrna aimu ka, miks arvati, et politsei meid ses olukorras aidata saab ja miks ta kutsuti. Mees naeris, kuulas me mure ära ja kukkus tuttavatele helistama, et meile puksiir leida. Ühe sõbra oma polnud me bussi jaoks piisavalt …
Igal juhul buss jäi tol õhtul tummaks mis tummaks. Meil ei olnud enam voolu. Kell oli vist pea kaheksa õhtul juba. Oli suht jahe ja väljas kottpime. Lapsed ärkasid ja esimene küsimus oli, et miks buss ei käi. Tuljo uuris pimedas nii palju kui nägi, kas kuskilt on mõni juhe lahti või kaitse läbi. Ei …
Torm “Barbara” tuli ja viis ilusad soojad päikselised ilmad. Mõned päevad suisa marutas – oli vinge tuul, sadas rahet ja vihma, mäed kattusid lumega. Meri oli nii maruline, et ma ei saanud rohkem kui nädala jagu ujuma. Tali saigi meid lõpuks kätte! Kui kehv ilm, tuleb bussiga ringi trippida. Kohalikust televisioonist nägime, et ilmahoiatused olid …
Tõlkes meie armastus, me Kreeta! Kui esimene nädal olime rohkem saare lääne pool, kus puhus vinge tuul ja sadas iga päev ka vihma, siis nüüd oleme kohas, mis on täielik jackpot! Olnud nädala Georgioupoli külje all ära, valisime suvaliselt saare idapoolsesse ossa mõistliku hinnaga kolmeks ööks majutuse, et vaatame ära, kuidas sealpool olukord on. Kreeta …
Olen olnud oma parimale sõbrale halb kaaslane. Mul pole olnud mahti talle hommikul silma vaadata ja teda rõõmsalt tervitada. Ma ei ole teda tänanud selle eest, et ta iga hommik end voodist üles ajab ja päevatoimetuste kallale asub. Olen viimastel aastatel oma parimat sõpra suisa piinanud – päevast päeva suht same shit. Me pole ammu …
Kui ma siin neid ridu kirjutan, on minu viimane tund siin ilmas 34-sena. Tunnikese pärast loodetavasti ei saa tõllast kõrvitsat ja olen ka 35sena endiselt Maria. Leidsin, et soovin sel puhul veidi mõtteid kirja panna ja iseenda jaoks väikese kokkuvõtte teha. Esiteks, 35. On seda palju või vähe? Ei oska öelda. Küllap omajagu. Päris plikake …
Meie majast avanes vaade kuskile kaugete lumiste mäetippude peale ja tekkis soov teada saada, mis võiks olla teispool neid suurejoonelisi mägesid. Mõeldud-tehtud, plaan paigas. Ühel hommikul istusime bussi ja läksime taas liikvele. Eks me ole neid mägiteid Kreekas varemgi väga palju sõitnud nii auto kui tsikliga, aga need mäed ja need vaated, mis siin Kreetal …
Esimesed paar päeva siin saarel olid veidi kummalised. Ilmselt olime ise kurnatud, välja puhkamata ja siis tundub ka ümbrus kuidagi kahtlane. Esimese päeva õhtul jalutasin poodi otsima. Kui tavapäraselt on linnad üsna normaalselt valgustatud, siis Georgioupoli oli tol esmaspäeva õhtul küll pime mis pime. Esmaspäevad tunduvad siin kusjuures rohkem nagu puhkepäeva moodi olevat – enamus …
Igal juhul lõpuks tuli ühel hommikul Neos Marmaras see tunne peale, et täna võiks vist kuskile edasi liikuda ja võtmed ära anda. Kuna põhja pool Kreekas on kohalikud nii palju rääkinud ülivõrdes Kreeta saare kohta ja see meist umbes 1000 kilomeetri jagu lõunas asus, otsustasime sinna minna – näeme-kogeme midagi uut ja äkki on seal …